Kui pidada silmas ütlust, et “alati tahetakse rohkem ja kunagi pole piisavalt”, on mu elustiil üsnagi askeetlik. Ma pole materiaalses mõttes olnud kunagi raiskaja, olen leidlik ka garderoobi tuunides. Panen selga 15 aastat vana seemis­nahkse seeliku ja õnneks see sobibki endiselt. Oskan tunda rõõmu väikestest asjadest, isegi pelgan liigset suure­joonelisust ja rikkalikkust.

Mind muide häirib, kui mind ikoniseeritakse, luuakse kauge klantspilt. Igaühel on välimuses midagi, millega ta rahul ei ole. Minu alumised hambad olid puseriti. Paar aastat tagasi sain need breketitega ritta, kuid ülemine hambakaar on natuke viltu. Arst kuvas entusiastlikult arvutiekraanile simulatsiooni, millised näeksid välja mu täiuslikud hambad. Vaatepilt tegi mulle hirmsasti nalja, sest meenutas nii väga mu vanaema kunsthambaid, mida ta hoidis öösiti vee­klaasis. Ütlesin arstile veendunult, et mu hambad ei ole ideaalsed, aga las jääda mulle mu omapära.”