Kuna tal polnud tuju Miuccia Prada kaitseks välja astuda sellel päeval, siis kõndis ta edasi. Umbes nädal hiljem kõndis ta Gucci poest mööda ja järjekordne – ilmselt ka seekord turist – vaatas moebrändi poe udupeent vaateakent, vangutas pead ja ütles omaette “Ma ei saa sellest aru”.

Samal nädalal nägi moeblogija ka telesaadet “Last Week Tonight with John Oliver”, kus tehti maha 6000-dollarilist nahktagi, millele on tikitud tiigrimuster. Moeblogija ise arvab, et kui tal oleks rohkem raha, mida kulutada, siis tema küll ostaks röögatult kalli nahktagi.

Moeblogija arvates saab meeste suhtumist kõrgmoodi põhjendada sellega, et nad lihtsalt ei tea, millest nad räägivad ja nende moetunnetus on omane tüüpilisele mehele. Võib ka öelda, et äkki hoopis moeloojad töötasid pingsalt selle kallal, et nende töö oleks mehi eemale peletav. Samas on praegusel ajal inimeste alateadvusse nii sügavalt sisse kirjutatud, et igaüks peab olema unikaalne ja särama teiste säravate tähtede seas veel eredamalt. Ja võib-olla just see viibki sinna maale, et valmistatakse rõivaid, mis väljaspool moenišši tundub inimestele “kole”.

Kujuta ette näiteks tüüpi, kelle jalas on jäigad, kulunud ja kõrge värvliga retro-teksad, mis ei näi üldsegi mugavad välja. Sinna juurde on ta pannud kõrge tallaga kohmakad jalanõud ja viinud kokkusobimatuse viimse piirini. Lisaks “kaunistavad” ta riideid üleliigsed kaunistused: kulinad, läikivad asjad jne.

Kas “kole” pole aga mitte subjektiivne mõiste? Jah, muidugi on. Öeldakse, et ilu on vaataja silmades, aga “kole” mood tähendab hoopis, et see pole peavoolulik. See pole see, mida igaüks kannab ja mida peetakse moekaks praegusel hetkel. Moetööstuse, ilu ja koleduse vahel on alati käinud vestlus, aga praegu elame me ajastul, kui sellest vestlusest saab osa rohkem inimesi kui kunagi varem.

Koleda moe ja koledate riiete vahel on vahe sees, arvab stilist Dani Michelle. “Kole mood kõnetab mingit kindlat trendi, aastakümmet või disaini, mis pole kutsuv ega esteetiliselt kaunis praegusel hetkel.” Ta lisab, et koledad riided on lihtsalt halvasti disainitud materjal.

Aga miks on inimesed ikkagi ühtäkki nii vaimustatud koledast moest? Kuidas me selleni ikkagi jõudsime? Selleni jõudmiseks andsid oma panuse mitu asjaolu. Näiteks üheks teguriks on normcore, mis on nii-öelda moevastane suhtumine, mis sai alguse umbes neli aastat tagasi. Normcore’i iseloomustab see, et inimene kannab võimalikult tavalisi riideid meelega, et mitte teiste seast välja paista.

Normcore’i tulek jättis aga maha oma märgi ja sai kiiresti väga menukaks. Eriti palju aitas sellele kaasa sotsiaalmeedia, sest inimesed võtsid kiiresti šnitti ja hakkasid kandma sarnaseid riideid. Sotsiaalmeedia influencerid pidid aga järjest rohkem ja rohkem pingutama selle nimel, et olla nii-öelda trendiloojad.

Hea näide on austraallannast endine modell Zanita Whittington, kellel on Instagramis rohkem kui 333 000 jälgijat ja kes on olnud pikka aega moeblogija. Zanita muljetab, et hakkas moeblogimisega tegelema niisama omaks lõbuks, aga nüüd, kui ta on saanud nii tuntuks, siis tunneb ta pinget, et peab just kui pidevalt midagi postitada ja endast välja imema. “Mõni päev on mul tunne, et ma enam ei jaksa,” ütleb Zanita ja lisab, et ta on küll omamoodi õnneseen ja seetõttu tänulik, aga ta nendib, et vanasti võeti moe osas eeskuju sellest, mida tehti New Yorkis, Londonis, Milaanos ja Pariisis. Nüüd võid avada sotsiaalmeedia ja ühtäkki märkad, et kõik su ümber on stiilsed. See aga muudab järjest raskemaks olla isikupärane ja omamoodi.

Kusjuures seetõttu on ka paljud moetööstusega seotud inimesed hirmul, et äkki nad on liiga ühekülge ja peavooluliku stiiliga. Marie Claire’i moetoimetaja Sara Holzman ütleb, et peavooluliku stiili eest võid moe-seltskonnas lausa põlu alla sattuda.

Zanita Whittington lisab, et elame maailmas, kus meid vaadatakse ja hinnatakse sageli ja seetõttu ei taha keegi välja näha nagu kõik teised. Inimesed on nii ametis sellega, et mõelda välja enda unikaalne stiil, mis erineb teistest ja mille järgi ei saaks keegi sind kutsuda peavoolulikuks. Zanita arvab, et tänapäeval riietuvad paljud inimesed ka enda jaoks ja seetõttu valitakse palju hoolikamini, mida ostetakse ja mida see riideese inimese kohta ütleb. Just seetõttu lastakse ka palju asju eraldi teha ja õmmelda, sest see on veel isikupärasem.

Just seetõttu lähevad moerahvale väga hästi peale erinevad riideesemed, mis näevad väga erisugused välja. Samas kannavad taoliseid rõivaid ka staarid nagu Kendall Jenner või Millie Bobby Brown. Nii et nõudlust pigem on.

Kui palju loeb selliste riiete kandmise puhul aga inimese keha? Näiteks sageli arvatakse, et pluss-suuruses naised peaksid kandma vabalt langevaid riideid. Väljaande Glamour toimetaja Lauren Chan aga arvab, et tegelikult ei pea see sugugi nii olema. Lauren on endine pluss-suuruses modell ja ta arvab, et inimene võiks kanda, mida iganes ta tahab. Näiteks Lauren ise kannab pidevalt liiga suuri jakke, meeste riideid ja laiu teksaseid, mida paljud peaksid koledaks. Laureni arvates peetakse selliseid asju koledaks, sest need on erinevad.

Samas on moe puhul alati see külg ka, et vana tuleb ringiga tagasi ja hetkel on järjest rohkem moodi läinud 1990ndatel moes olnud riided. Lisaks on täheldatud ka seda, et esmalt hakkavad midagi “uut” kandma noored ja seejärel tulevad neist vanemate põlvkondade esindajad järele.

Kunagi 1990ndatel sai ka teatud riiete aeg läbi ja neid ei kantud enam. See muutus niivõrd tavapäraseks, et inimesed tahtsid midagi uut. Samuti muutub ka praegune mood mõne aja pärast, sest uuest saab vana ja vanast midagi uut ja värsket.

Zenita Whittingtoni arust on nii, et kui uus trend tõstab pead, siis inimesed esmalt vihkavad seda, aga ühel hetkel meeldib see paljudele. Tänu internetile toimub kõik palju kiiremini. Zenita arust on aga nii-öelda “kole” mood väga tore, sest selleta näeksime kõik äravahetamiseni sarnased välja.

Allikas: fashionista.com