Läksin omal ajal sõbrannaga kaasa astroloogide Pauksonite juurde ja lasin endale teha sünnikaardi. “Tüdruk, sul on eluülesanne täita,” rääkis tähetark. Ta ütles, et minu eluülesanne on õppida armastama.

Ma olin siis esimeses abielus. Mõtlesin: “Mul on mees ja kaks last — ma ju armastan neid!” Aegamisi läks astroloogi jutt meelest.

Siis hakkas meie pereelu koost lagunema: ämm näägutas ja näris, mees hakkas lõpuks jooma ja muutus vägivaldseks. Teda oli töö juurest koondatud ja järgmine töö soodustas purjutamist. Proovisin küll iga hinna eest kohaneda — ma olin linnatüdrukuna läinud maale ja pidin kõik maatööd ära õppima. Ämmale ei julgenud ma vastu öelda isegi siis, kui tal ilmselgelt polnud õigus. Mind on niimoodi kasvatatud, et vanemaid inimesi tuleb vastuvaidlemata kuulata.

Mees ei osanud purjus peaga ennast talitseda.