Kui silme eest läheb mustaks: kuidas tekib viha ja kas seda on ikka mõistlik alla suruda?
Olukord oli iseenesest halb klassika: viletsad naabrid, kes ei oska üksteisega arvestada. Igatahes läks lugu täitsa käest ja ühel hetkel karjus kena kolme lapse ema mulle roppusi, mida võiks oodata viimaselt blatnoilt. Tuletades endale meelde, et karjumine ja tüli ei aita midagi, võtsin kogu sõimu vastu ja üritasin teda rahustada, ise ennast järjest jubedamalt tundes. Ta rahunes, pani telefonitoru ära ja mina... tundsin, et tahaksin terve selle õnnetu kortermaja maha lammutada. Kogu allasurutud viha pulbitses mu sees nagu Islandi allmaailm ja otsis meeleheitlikult väljapääsu.
Siiamaani pole ma väga kindel, kas talitasin õigesti. Kas poleks olnud parem talle samamoodi vastata – selle asemel et kõik alla suruda? Palusin, et inimesed pajataksid mulle lugusid, kuidas nemad on vihaga hakkama saanud. Küsisin ka, mida arvab sellest asjatundja, psühholoog Helle Niit.
Maha suruda või välja pursata?
Kas viha või ärritust tuleks maha suruda? Mis siis on ikkagi mõistlikum, kui ma tunnen, et taas läheb silme eest mustaks? Kas oleks targem need emotsioonid enda sisse suruda või välja pursata? Räägitakse ju, et tunnete väljendamine on pigem positiivne? Helle Niidu sõnul on viha täiesti loomulik (ja kahtlemata jõuline) emotsioon, millesse inimesed suhtuvad mitut pidi. Üldiselt seda peljatakse kui ohtlikku ja ebamugavat tunnet, sest see võib üle kasvada agressiooniks ehk teise otseseks kahjustamiseks. Teiselt poolt on levinud ka katarsise müüt – lase tundel vabalt väljenduda ning oledki vihast või pingest vaba.
“Kahjuks näitab elu, et viha vaba väljendamine ei tee inimest vähem vihaseks,” nendib Niit. “Pigem vastupidi – kui see kogemus on käes, et vihane olemine ja raevu väljavalamine tõmbab ümbritsevad inimesed kikivarvule ning need on valmis vihastaja nõudmistele järele andma, kasutatakse sellist “kasulikku” käitumisviisi üha enam ja enam.”
