Muusik ja antropoloog Polina Tšerkassova: vanemad peaksid kasvatama laste head maitset

Kahte patsi põimitud tumedad juuksed, seljas pikk eredavärviline jakk; laual muusikariistad, mis hakkavad veidikese aja pärast järele aimama kangastelgede lõksumist ja lumehelveste keerlemist. Ja see naeratus! Muusik ja antropoloog Polina Tšerkassova (32) on just niisugune, nagu üks muinasjutuvestja võikski välja näha.

Polina, kui sa oleksid pärit muinasjutust, siis tingimata noorim õde, kõige nutikam ja ilusam. Räägi palun natuke oma lapsepõlvest.

Mu vanemad on näitlejad, töötavad Vene Teatris. Lapsena käisin nendega palju proovides kaasas. Esineda mulle meeldis, kuid näitlemist ei ole ma õppinud. Vanemad pühendasid mulle palju aega, lugesid ette palju tõsist ilukirjandust, samuti Hiina ja Kreeka mütoloogiat. Üksiklapsena viibisin palju omas maailmas, fantaseerisin. Juba väikesena rääkisin, et tahaksin saada mütoloogiaprofessoriks.

Sa töötasidki seitse aastat Tallinna Ülikoolis sotsiaal- ja kultuuriantropoloogia lektorina.

Ja see oli suurepärane aeg. Kuid lapsepuhkuselt ma sinna tagasi ei läinud, kaks viimast aastat olen tegelenud ainult jutu­vestmisega. Inimene peab pühenduma sellele, mis teda põlema paneb. Väga tore, kui suudad selle üles leida võimalikult vara. Lapsepõlvest mäletan kassettmakki, mille küljes oli juhtmega mikrofon, jutus­tasin lugusid lindi peale. Jutu­vestmine kõige paremal viisil on pannud kokku kolm mu kõige suuremat armastust: muinaslood, antropoloogia ja muusika.