Mamma mia!

Karukallistus esmakohtumisel pole tänapäeval midagi kummalist, ent Johani oma on pikitud reibaste hüüetega ning selle on sisse juhatanud telefonisõnum “Ma tulen Su juurde läbi tormi ja tuisu!” Raske oleks jääda külmaks.

Vastuvalguses tundub tema profiilis midagi tuttavlikku. See märkamine pole esmakordne. Itaalias pidasid mutikesed Johani tänaval kinni ja kriis­kasid: “Mamma mia! Tu sei come principe William!” (“Tule taevas appi! Sa näed välja nagu prints William!” – it k). Milanos õppis Johan kolm aastat. Hakkas rääkima itaalia keelt, jõi munatopsi mõõtu tassikesest espresso’t, enne kohtumist oma mänedžeriga lasi juuksuris teha soengu ja mõnikord isegi tõmbas üksiku kirbe sigareti.

Veebruaris tulevadki Johanil kontserdid Milanos ja Peterburis, aga kõige täht­samaks peab ta soolokontserti Eestis. Harjutamine algas poolteist aastat (!) tagasi ning võib hõlmata kuni kaheksa tundi päevas. “Karm rutiin tekkis mul muusikakeskkoolis, kus iga päev treenisin kõige­pealt kaks tundi näppe, mis ei ole kõige põnevam töö, ja siis asusin palade kallale,” meenutab Johan.

Kuid leidub ka päevi, mil ta südamerahuga lubab endale mökutamist.

Voh! Jah! Just!

“Kui muusik avab noodi, siis ei pea ta teadma mitte ainult seda, mis on seal kirjas, vaid ka seda, mida seal kirjas ei ole,” selgitab Johan. “Ta peab suut­ma helilooja kokku pressi­tud kirkuse ellu äratada. Tahak­sin, et kontsert oleks ülendav – on ju ilus sõna eesti keeles?! Mõni lihtsalt paneb käed pillile peale ja sa tunned: voh! Jah! Just! Esimesest sekundist saad aru, et ta triivib kuhugi. Interpreet peab olema suuteline igal hetkel loo elustama; ka siis, kui on paar tundi tagasi lennukilt maha astunud.”