Helesinine unistus
Aune Aunapuu (34) kohtumine oma uue koduga polnud armastus esimesest silmapilgust. Kuid kusagil ehmatuse ja ärevuse piiril teadis süda, et see koht – ühtaegu räsitu ja klanitu, keset minevikumärke ja tulevikunägemusi – on just õige.
Aune, tema elukaaslase Kristjani ja nende kahe pisipõnni (3- ja 5aastane) koduks saanud murelipunaseks võõbatud aknaraamidega Stalini-aegne maja asub Kopli ja Kalamaja piiril. See on paik, kuhu moodsad bagel-kohvikud, pisikesed butiigid ja melurikkad hipster-baarid pole veel täie jõuga kanda kinnitanud. Kuid robustsete trammirööparägastike ja hajuva nõukaaegse fooni taustal on tunda muutust: ühelt poolt puudutab piirkonda Kalamaja boho-chic-elustiil ning teisalt ootavad taasavastamist Noblessneri sadam ja Kopli unustatud aarded. On ainult aja küsimus, mil sellest varjusurmas olnud paigast saab meie mõistes uus Harlem – endine gangsterite paradiis, kus praegu leiavad kodud noored moodsad pered ja cool’id karjääriinimesed.
Hoolimata suursugustest tulevikuennustustest, polnud Aune ja Kristjani jaoks tegemist number üks piirkonnaga, kuhu oma päris esimest kodu soetada. Õiget paika otsiti pikalt, mängiti nii korteri- kui ka majamõttega, käidi isegi Nõmme mändide all Eesti-aegseid häärbereid piidlemas. Ükski neist ei tundunud õige.
Paari koduotsingutega samal ajal ehitasid nende sõbrad Larseni kinnisvarabüroost ümber Erika tänava endist politseimaja. “Tegime nalja, et lõpuks lõpetame ikka seal,” muigab Aune. Kuna maja oli veel ehitusjärgus ning kaks aastat korteriotsinguid polnud tulemust andnud, ei tundunudki see üks hetk enam halb mõte. “Saime korteri n-ö suuremaks paisutada ja sellele ise planeeringu mõelda. Mõistsime, et me pole veel majainimesed – tahaks küll majamõõtu kodu, aga aia hooldamiseks ning katuste-uste-garaažide parandamiseks pole me veel valmis.”
Põhjus, miks kirju ajalooga võimas helesinine maja esialgsetest plaanidest maha kriipsutati, on inimlikult proosaline – näis, et tegemist pole niivõrd aguliromantika, kuivõrd lihtsalt kahtlase kandiga. “Ümberringi olid garaažid ja räsitud vaib... tundus selline pätikas piirkond,” naerab Aune ja meenutab, kuidas ta esimest korda õhtul jooksma läks. “Mäletan, et ei julgenud kõrvaklappe pähe panna, sest ei tundnud seda kanti. Täna juba naeran selle üle. See on väga äge ja kiiresti arenev ümbruskond.”
