Andra Teede: äkki peaks ikka minema peole ja pärast järelpeole, mis on kehvasti korraldatud ning kus peab nägu tegema, et on lahe

Mul on selline töö, et saan pidevalt kutseid üritustele. Keegi on jälle midagi avaldanud või otsustanud auhindu jagada, tähistada, galatada, korraldada. Iga uus kutse meenutab mulle üht telefonikõnet mu nüüdseks ammu surnud vanaemaga.

See oli ühel õhtul umbes 10 aastat tagasi. Olin siis 20aastane, noor, uljas ja loomulikult peol, kui telefonile vastasin. Vanaisa surmast oli möödas ehk nädalake ja vanaema hakkas pikemalt keerutamata rääkima, kuidas talle enne nende abielu kõik ütlesid, et aitab pidutsemisest, mine juba mehele. Ajad olid teised ja tema hakkas oma varastes kahe­kümnendates juba vanatüdrukuks muutuma. Ma olen nii palju püüdnud ette kujutada, kuidas ta siis elas. Õmbles endale ise kleite ja jõi Moskva kohviku pidudel šampanjat, nii et pokaali põhjas oli tilgake Vana Tallinna. Kandis pärleid. Tal olid kõvad tumedad lokid ja kõrged põsesarnad, mehed langesid nagu loogu.

Ma ei usu, et ta ise kartis vanatüdrukuks jääda, aga lõpuks pidi ta ikkagi soovitajaid kuulda võtma ja abielluma. Ta valis paljude variantide seast täitsa okei kosilase, tegi pulmad, sai lapsi ja lapselapsi, elas pika elu, mattis mehe ning siis helistaski mulle, et küsida: “Tead, Andra, mida ma praegu kõige rohkem tahaksin?” Ise istus suures tühjas korteris kadunukese piltide keskel. No mida võib vanainimene sel momendil soovida, äkki veel ühte perekondlikku hetke? Midagi nunnut, koos suvilasse sõita? “Ma tahaksin veel üks kord peole minna!”