Paadunud päikesepoiss

Eesti Laulul kolmanda koha saavutanud Stefan Airapetjan (21) pimestab ja sulatab oma siirusega nagu kevadine päike. Lootusetu optimist, mažoorne mees, uskumatult värskendav!

Tõenäoliselt kogu­nesid Eesti Laulu finaali õhtul paljudes kodudes melo­maanidest žüriid, isehakanud muusika­kriitikud, Juured-Kivirähkid, kes pinevas miljöös pildusid nii vaimukaid kommentaare kui ka teravaid arvamusi võistlus­laulude aadressil.

Nii ka minu kodus. Ainult et praaliv seltskond jäi hiir­vaikseks, kui lavale astus Stefan. Ei mingit palagani, punnitatud tantsukava, üleliigseid vilesid-kellasid. Kolm minutit puhast siirust.

Stefaniga kohtudes on selge, et see kõik on päris. Ametliku käepigistuse asemel algab meie tutvus kallis­tusest – nagu vana sõbraga kohtudes.

Tänapäeva trubaduur

“Tead, ma lihtsalt tegin, kuidas tundsin,” vastab Stefan stoilise rahuga, kui küsin, mis valemiga ta end rahvusvahelise žürii soosikuks lennutas. “See lugu sündis, kui mul oli emot­sionaalselt väga raske moment. Niimoodi nipsust, täiesti suvalt! Olin tüdrukuga tülis ja ta läks kodust minema. Mõt­lesin, et ta ei tulegi tagasi, et nüüd on kõik – vsjoo!”

Stefan nendib, et viisid, riimid ja sõnad jõuavad temani tihti­peale ootamatutel hetkedel. “Hästi sageli juhtub see maga­des. Siis ärkan kiirelt üles ja haaran diktofoni. Tüdruk alati ehmub ja küsib, kas kõik on hästi…”

Eesti Laulul osalenud “With­out You” ei sündinud ambit­sioonist kirjutada hitt. See oli rohkem muusikateraapia, viis, kuidas tulla toime hinges kriipivate raskete tunnetega. Kui pala v