12 aastat vägivaldses suhtes: ühe tüli ajal väänas ta mu käed selja taha ja viskas mulle laua peale
Vägivallal on palju liike. Füüsilised vigastused paistavad välja, kuid salakaval emotsionaalne vägivald teeb vähemalt sama palju haiget. Kannatasin seda üle 12 aasta, lootes ikka, et mees muutub.
Olin siis 26, kui Markoga (tol ajal 31, nimi muudetud, kuid toimetusele teada – toim) kohtusime. Elasime samas linnas ja meie vahel oli selge keemia… Kuid kuna elasin veel oma lapse isaga koos, siis kohe meist paari ei saanud. Kuna mu mees oli aga alkoholi- ja hasartmängusõltuvusega, siis otsustasin temast lahku minna. Tunnistan, et üksikemana oli keeruline hakkama saada, ning Markost tekkis mõistev ja hooliv tugi. Ka Markol endal oli üks laps, nüüd juba täisealine, kelle kasvatamises ta ei ole suurt osalenud.
Meie suhe algas kirglikult. Tõmme teineteise poole oli tugev, seks hea. Otsisin alateadlikult toetust, lähedust ja turvatunnet. Olen ise keerulisest perest pärit, üksiku ja mitteteadlikuna vajasin nii väga enda kõrvale kedagi temasugust – ta tundus minu jaoks väga turvaline, tema lähedal oli nii mõnus ja hea olla. Tundus, et tema kaisus olen kaitstud kogu maailma halva eest. Ta oli heatahtlik, lõbus, lahke, abivalmis. Temas oli tõesti palju head.