Ajakirjanik jutustab oma loo: Miks töölt lahkumine ja mööda maailma rändamine pole kaugeltki nii imeline kui tundub?
Ma olen alati unistanud välismaal elamisest. Olen end vaimusilmas ette kujutanud piltilusates paikades, juues hommikukohvi idüllilistes paatmajades, ostes eksootilisi vilju hiiglaslikelt avatud turgutelt, arutades filosoofilisi küsimusi silmipimestavalt stiilsete prantslastest sõpradega Pariisi bistroodes (ignoreerime hetkeks fakti, et ma ei räägi sõnagi prantsuse keelt ega oma ühtki vaadet eksistentsialismi osas).
Pärast seda, kui olin aastaid unistanud, et lahkun oma täistööajaga ametikohalt ajakirjas ning vahetan selle elu vastu, mille peamisteks koostisosadeks on punane vein ja romaani keeled, otsustasingi selle lõpuks ära teha. Ma teadsin, et see ei saa mitte kunagi olema lihtsam kui praegusel hetkel: mul pole lapsi, ühtki laenu ja minu abikaasa oli juba nüüd vabakutseline.
Eelmise aasta aprillikuus pakkisimegi kõik oma maised varad ühte New Yorgi renditavasse laoruumi ning hüppasime Buenos Airese lennule. Meid ootas ees Malbeci vein, dulce de leche magustoit ja õhtusöögid, kus pearoaks asado. Plaan oli järgmine: jääme sinna kolmeks kuus, seejärel naaseme korraks tuttavate pulma jaoks USAsse, pärast seda põrutame Kagu-Aasiasse, et järgmisena seda maailma piirkonda avastada. Ja sealt edasi – kes teab?! Võib-olla Rootsi. Võib-olla Aafrika. Võib-olla saab minust inimene, kes unistavalt räägib endast kui kogu maailma kodanikust?
Alguses armastasin ma oma uut elu. Rentisime Itaalias, ühes Palermo elavas linnaosas avara korteri ja sõime nii palju gelatot, et meie kõhud valutasid. Kirjutasin vabakutselisena artikleid hubases veinibaaris. Me rändasime Argentiinas ja Tšiilis. Üheks kõige meeldejäävamaks seigaks oli ühe kivist hüti külastus, mis peitis end kõrbe mägedes ning kus ma käisin jooksmas kivimitel, mis kõrgusid kaugele minu kohal. Sarnaselt kõikidele teistele näiliselt reisides unistuste elu elavatele inimestele oli ka minu Instagrami konto täis maalilisi fotosid. Ma tean seda, sest iga kord kui uue pildi postitasin, kommenteerisid minu sõbrad midagi sellist nagu „taevalik“ või „võta mind ka kaasa“.
Tõde peitub aga selles, et ma ei tundnud ennast selliselt nagu Instagramist tunduda võis. Iga kord, kui möödusin baaris lõbusalt aega veetvast seltskonnast, igatsesin oma sõpru. Uute sõprade leidmine uutes kohtades oli raskem kui ma arvata oskasin, kuna reaalsuses veetsin rohkem aega, kirjutades oma sülearvutis ingliskeelseid artikleid, kui päris maailmas oma hispaania keelt arendades. Ja see kivist hütt seal mägedes? Tegelikult üsna stressirohke, tänu täielikult ebausaldusväärsele internetiühendusele, mis muutis mingilgi määral toimivate töökõnede tegemise äärmiselt keeruliseks. Lisaks tuleb välja, et kõrbetes läheb öösiti väga külmaks! Püüdsime soojuse tekitamiseks ahju kütte panna, aga selle käigus kõrvetasime hoopis lähedal asuva juhtme läbi, mis tekitas kogu hütti alumiiniumilõhna.
Kui pärast kolme esimest kuud USAsse naasesime, olin ma nii elevil (sõbrad! pere! oma naljad!), kuid tegelikult mul ei olnud isegi mitte kodu. Mul puudus oma kapp, kus hoiustada uut alpakavillast kampsunit ja mul ei olnud isegi öökappi, mille peal olevasse karpi võiksin panna kõrvarõngad, mille soetasin kõige uskumatumalt kirbuturult. Isegi sõpradega kokku saamine oli keeruline, sest ööbisin õhkmadratsil oma pere juures, kelle kodu aga asus minu tavapärasest piirkonnast tervelt kahe tunni autosõidu kaugusel. Ärkasin igal hommikul üles ja tundsin end täpselt nagu madrats, millel magasin: täiesti tühi. Mida ma tegelikult südamest teha tahtsin – palju rohkem kui reisi järgmine pool ette võtta – oli päris oma diivanil pikutada ja oma kassiga Netflixi vaadata.
Asjatundjate sõnul võib selline tunne sind tõepoolest maha suruda. „Selles on teatav lohutav tunne, kui sul on siin maailmas püsiv elukoht ja sa tead täpselt, kus sa asud,“ sõnab psühholoog ja raamatu „Beyond Happy: Women, Work and Well-Being“ autor Beth Cabrera. Tema sõnul ihkavad inimesed oma ellu nii elevust kui ka turvalisust ja kuigi nende vahel peab leidma mingisuguse kompromissi, siis laoruumi asemel kodu omamine toetab just seda turvalisuse poolt. „Palju lihtsam on reisil ette tulevate ootamatute ja ebakindlust tekitavate olukordadega toime tulla, kui sind on kusagil ootamas hea, soe, mõnus voodi – isegi kui see asub teisel pool maakera,“ ütleb ta.
Tulebki välja, et see „hea, sooja, mõnusa voodi“ idee oli minu jaoks palju tähtsam kui ma oleksin arvatagi osanud. Kõikide nende lennujaamas ootamiste, keelebarjääride ja logistiliste probleemide juures olin ma lihtsalt nii väsinud sellest, et mul ei olnud ühtki kindlat kohta, kuhu lihtsalt pikali heita.
Seega selle asemel, et oma maailmarändurite eluviisi Kagu-Aasiasse põrutamisega jätkata, leidsime me abikaasaga viis päeva pärast USAsse sõprade pulmade jaoks tagasi minekut oma unistuste kodu ja panime ülejäänud reisiks mõeldud raha hoopis selle sissemaksuks. Pealtnäha oli meie motiiviks kõigest investeering, kuid sisimas teadsin, et tahtsin lihtsalt püsivat aadressi, turvalist kohta, mis on ainult ja päris meie oma ning kogukonda. Loomulikult läheme me veel lühematele ja pikematele reisidele, kuid nende reisidega kaasneb tunduvalt vähem ärevust, kuna teame, et meid on üks hea, soe ja mõnus paik ootamas.
Allikas: Cosmopolitan.com
