Mõnes mõttes sureme me kõik üksi. Ka siis, kui sul on pikk abielu ja palju lapsi nagu vanasti, oled hooldus­­haiglas ja hiljem kirstus ikka üksi. Põlvkondi ühendavate perekonnaplatside ja igasuguste muude trikkide kiuste läheb keegi ikka, statistiliselt võttes mehed, esimesena, ja teised jäävad alles. Üksi. Eesti pensionärid on väga üksikud, isegi niivõrd, et statistiliselt tekitab see neil depressiooni, mis võib viia enesetapuni. Kui enesetapu sooritanud mehed on pigem keskeas, siis naistest suurem osa üle 60aastased. Nii et statistilises mõttes midagi head ees ei ole.

Ma mäletan, et kui mina enne oma praegust väga toredat elukaaslast palju aastaid üksi olin, igatsesin kõige rohkem juturääkimise järele. Kui sa tuled õhtul töölt – või vabakutselisena rannast jalutamast –, siis sa tahad rääkida sellest, mis juhtus. “Kuidas su päev läks, kallis?” püüan siiani võimalikult paljudelt inimestelt oma elus võimalikult tihti küsida. “Mis uudist?” On väga kurb, kui ei saagi öelda, isegi kui midagi eriti ei juhtu ja uudist ka pole. Buss oli täis ja tuul oli külm, vahel polegi muud. Nägin ühte imelikku vanameest jalgpalliga.

Minu sõbranna ei ole muidugi veel hooldushaiglasse teel, teda ootab palju tegusaid aastakümneid. Tal ei ole muret ka vestluspartneritega, sest tööl on alluvad, linna peal tuttavad ja mina võtan alati kõne vastu. Muidugi võtan, ta on väga tore ja mulle väga kallis, nii et mul on väga raske mõista, miks tema kõrvale kedagi ei teki.

Miks ei teki ja kui tekibki, ei jää püsima? Meie, võimukad, haritud ja võrratud karjäärinaised, muidugi üldiselt lööme üleolevalt naerdes klaase kokku ja vastame nii enda kui ka teiste meiesuguste rahustuseks, et tänapäeva mehed lihtsalt ei saa meiega hakkama. Me oleme liiga ägedad ja targad. Me tegeleme logistika, panga­laenu ja kõige muuga. Seksi jaoks on seksisõbrad ja emotsionaalse intiimsuse jaoks päris sõbrad, kuidagi nii?