Kušett ja rahn
Kõigepealt tahan tänada Viljandit ja Saaremaad, kuhu meid eelmise kolumni peale rootslasega külla kutsuti. Üritame ikka neile kutsumistele vastu tulla.
Aga nüüd kušetist, mis oli üks ilma jalgadeta ühe inimese voodi. Peatoega ja kollase-pruuniruuduline. See asus viimati meil maal saunalakas ja tegu oli vildist või poolvillasest materjalist ajahamba poolt suhteliselt mühklikuks pikutatud kušetiga. Kuidagi selgus, et onu Renka, nagu teda kutsuti, enam sellel ei maganud, ja nii ta selle millalgi 1990ndatel sinna toimetas. Vanaema ja vanaisa võtsid selle hea meelega vastu, sest kuulduste järgi olla tegu väga hea asemega. Lisaks ei olnud praktiliselt nädalapäevagi, kui nad kedagi sugulast või tuttavat seal vastu ei võtnud ja öövarju ei pakkunud.
Põhivärk, mida maal olemisest mäletan, oli see, et vanaemal oli kogu aeg põll ees ja ta tegi kogu aeg süüa, võttis külalisi vastu. Tol ajal oli üldse kombeks kogu aeg kuskil külas käia ja kui käidi, siis ikka terve perega ja nii, et linad-padjad kaasas. Ma küll ise ei mäleta, aga jutud käivad, et ühel ööl olla lakas maganud 13 inimest. Lapsed ja vanemad kõik läbisegi. Õhku jätkuks seal kindlasti ka rohkematele, sest pimedas lakas oli päevavalgust näha mitmest august. Maas oli igasugu madratseid ja lavatseid, aga taga vasakul väikese akna ääres oli Renka kušett.
