Kergem kevad

Kohtusin mõni aeg tagasi naisega, kelle jaoks on toitumine ja kõik sellega seonduv olnud kinnisideeks nii kaua, kui ta end mäletab. Kuidas ühest oksendamis­­korrast kujunes välja buliimia, sellest omakorda anoreksia ning viimasest kolmas, tema jaoks kõige hullem sõltuvus, kirjeldab ta oma loos lk 39.

Pärast seda kohtumist hakkasin igal kevadel taas päevakorda tulevatele dieediteemadele hoopis uutmoodi vaatama. Sellele, kui kolleeg ütleb pakutava šokolaadi peale “ei, aitäh”, selgitades, et tal on veel “kaks kilo minna”; kui märtsi lõpus spordisaalis trügimiseks läheb, kuna inimesi on tõesti nii palju; või kui ma isegi proovisin süsivesikute- ja suhkruvaba dieeti pidada. Mis paraku lõppes neljandal päeval tohutu nõrkusega ja küsimusega iseendale, miks ma end nii piinan... Kuhu me oma “ideaalidele” järgnedes tegelikult välja jõuame? Veel suurema rahulolematuseni…

Rahulolematus iseenesega ei piirdu muidugi vaid kehateemadega ja selles ajakirjas peatume ebakindlusel ka laiemalt (lk 105). Miks naised tunnevad, et see, mis nad teevad, ei ole nende ega ka teiste jaoks piisav? Ja kes ütleb, kui palju on piisav? Kuidas muuta oma mõttemustreid nii, et sa ise endale rohkem meeldima hakkaksid?

Üks võimalus on lihtsalt tegutseda – teha neid asju, mis sulle päriselt meeldivad ja mida oled alati tahtnud teha. Loodan, et kirglikud oma rea ajajad Roberta Einer, Kaja Kallas, Anna Pärnoja ja Kaidi Klein inspireerivad sind samamoodi kui mind.

Rohkem rõõmu ja rahulolu!