REISILUGU | Turistilõksust puutumata unistuste saar, kus kõik naeratavad nagu oleksid sattunud teisele planeedile

Turistilõksust on Sulawesi saar veel valgusaastate kaugusel. Pigem on tunne, nagu oleksid sattunud teisele planeedile – sinu tulek on kohalikele justkui au ja õnnistus.

Algul tundub Indoneesiasse Sulawesile jõudes isegi veider, et kõik naeratavad sulle. Eriti kui tead, et saarelt käis mõni nädal tagasi üle tuhandeid inimesi tapnud ja linnu purustanud tsunami, millele eelnes võimas maavärin ja järgnes vulkaanipurse. Mõne päevaga aga jõuab meile pärale, et ei maavärin ega tsunami saaks võtta siinsetelt elanikelt rõõmsameelsust – raputab siin ju nii sageli. Sellega, et laelamp või seinapilt aeg-ajalt kõikuma kipub, on kohalikud juba harjunud. Ise nad naeravad, et maa-alused jõud jälle toimetavad.

Saare mitu palet

Sulawesi on pindalalt ligi 30 korda suurem kui selle kuulsaim sõsar Bali. Kui ülaltpoolt vaadata, näeb saar välja nagu amööb või elukas, kes on jäsemed laiali ajanud. Saar koosneb neljast, justkui keskelt kokku kasvanud poolsaarest, igaüks neist oma­moodi: põhjas on lopsakas loodus ja rahvuspargid, mitte väga ammu aga elas – ja mine tea, ehk elab praegugi – seal inimsööjate hõim. Keskosas, kõrgete mägede ja sametiste riisiterrasside vahel asub iidsete traditsioonidega Tana Toraja piirkond; lõunas laiuvad aga kaunid liivarannad, tuntuim neist Bira.

Meie esimene peatuspaik, saare lõunaosa pealinn Makassar on justkui Kört-Pärtli särk – suurlinn, kus kõrvuti uhked kõrghooned ning ühe-kahekorruselised lagunevad majad. Moodsa Losari rannapromenaadi kõrvalt viivad kitsad teed plastist reostunud paadi­sadamatesse, kust saab sõita tiheda asustusega väikesaarele Lae-Laele. Seal elab mõne­sajal ruutmeetril sadu inimesi ning tikutopsisuurused majad on üksteises nii tihedalt kinni, et kärbes ei lenda ka vahelt läbi. “Tulge sisse, meie kodu vaatama ja kohvi jooma,” tiritakse meid otse tänavalt ühte kitsukesse, kuid uhkesse majja, mis koosneb vaid ühest elutoast ja selles paiknevatest suurtest kuldsete äärtega tugitoolidest. Lapsed magavad põrandal, see ei tundu pere­naist meie võõrustamisel sugugi segavat.