Miks valitud eriala meid ühel hetkel enam ei köida?

Mida teha, kui sa pole oma senise tööga sugugi rahul, aga ei tea, mida asemele valida? Kuidas leida amet, mis paneks hõiskama: “Mul on maailma kõige lahedam töö!”?

Kunagi keskkooli viimasel aastal hakkas meie klassijuhataja iga natukese aja tagant klassis ringi laskma A4 pabereid. Pidime sinna kirjutama oma nime, teiseks eriala, mida kavatseme ülikoolis õppida, ning kolmandaks, kelleks tahame saada. Alguses täitis klass pabereid suure õhinaga, aga kui sama kordus nädalast nädalasse, muutus asi veidi tüütuks. Meie pinginaabriga hakkasime ajaviiteks leiutama ameteid, mis võisid vabalt ka üldse mitte olemas olla. Mäletan õpetaja nördimust, kui ta meie vastuseid uurides teada sai, et üks meist soovib hakata rongide tõkkepuu tõstjaks ja teine funktsionaalse eskalaatorisõidu operaatoriks.

Hoolimata noorte inimeste väikesest mässumeelsusest oli toonane mitmeid kuid kestnud arupärimine täiesti omal kohal. On ju parim viis mingile järeldusele jõuda sel teemal mõtiskledes, asju välja öeldes ja läbi kirjutades.

Mõned meie klassist läksidki õppima seda, mida koolis kirja panid, teised õppisid üht ala, aga töötasid teisel ning unistavad nüüd hoopis kolmandast. Tänapäeval, kui ümber-, täiendus- ja mis tahes muu õpe on igapäevane nähtus ning iga natukese aja tagant võib ametit vahetada, ei mängi keskkoolis mõeldu ega lapsepõlves unistatu enam suurt rolli.