Kommenteerib Kärt Kase:


Võib-olla soovib ta korraga kaht natuke vastandlikku soovi: luua püsisuhet, ent olla samal ajal vaba; otsustada ise oma elu üle ja teha, mida meeldib (nagu praegu), samal ajal peljates, et püsisuhtes peab ta ka teisega suurel määral arvestama. Ehk tasuks oma soovide üle sellest vaatenurgast mõtiskleda?

“Mul on ideaalne perekond: kaks ägedat last ja mees, keda enda arvates armastan või armastasin. Nimelt armusin hiljuti hullupööra endast palju nooremasse mehesse (vastastikuselt) ja iga päevaga tundub kodune elu aina vastumeelsem. Mõistus ütleb, et kõik, mis toimub, on vale, süda aga räägib teist keelt. Iga päev on tunne, et tahan ära – välja kolida. Öeldakse ju, et lapsed on õnnelikud siis, kui vanemad on õnnelikud. Kuidas edasi minna? Ma ei suuda enam iga päev vaeveldes elada, kuid lahkumine võib tähendada midagi lõplikku, mida kunagi kahetsen.”