Tegemist on vastuoluliste ja raskete psüühiliste häiretega, mille tagajärjed avalduvad kehalises ja vaimses tervises. Eri uuringute järgi on söömishäireid 4–7 protsendil Eesti elanikest, seega rohkem kui 50 000 inimesel. Sageli on need noored, kelle toimetulek ja areng on haiguse tõttu suuresti häiritud.

Millised on söömishäirete sümptomid?

Kehakaalu langemine või kõikumine, teistest eraldi söömine või eraldi toiduvalmistamine, söögi jagamine “keelatud ja turvatoitudeks”, enda sage kaalumine, tujukus, huvipuudus, soov olla üksi, väsimus, söömis­järgsed kompensatsioonimeetodid (treeningud, oksendamine). Söömishäirele võivad viidata muutused nii söömiskäitumises kui ka suhetes.

Kus Eestis söömishäireid ravitakse?

Eestis on kaks raviasutust, kus on spetsiaalne üksus söömishäirete raviks. Tartu Ülikooli kliinikumi psühhiaatria­kliinikus on söömishäirete osakond tegutsenud 14 aastat, Tallinna Lastehaiglas avati söömishäirete statsionaar­osakond 2015. aasta sügisel. Kliinikumi söömishäirete osakonnas ravitakse kõiki vanusegruppe nii ambulatoorselt kui ka statsionaaris (sh päevastatsionaaris).

Meeskonnas on psühhiaatrid, sisearst, kliinilised psühholoogid, õed-söömisnõustajad, füsioterapeut, tegevusterapeut, sotsiaaltöötaja. Toiduga varustab haigla toitlustusteenistus, kellega osakonnal on hea ja tihe koostöö. Söömishäirete osakond on liitunud ka Inglismaal välja töötatud kvaliteedi­hindamise programmiga QNIC ja läbinud edukalt enesehindamise 2016. aastal.

Kuidas söömishäireid ravitakse?

Väga oluline on alustada söömishäirete ravi haiguse varases etapis, see hoiab ära raskete tüsistuste tekkimise ja haiguse krooniliseks muutumise. Raviprotsess on enamasti pikaajaline ning nõuab sageli igapäevaste tegevuste ja plaanide ülevaatamist. Häirest on võimalik paraneda, kuid see võtab aega. Regulaarse ja süstemaatilise raviga paraneb 44% anorexia nervosa ja 50–70% bulimia nervosa patsientidest. Paranemine tähendab seda, et inimene suudab hoida kehakaalu stabiilsena ning tulla toime igapäevaeluga.

Söömishäire ravi on sageli raske suure vastupanu ja vähese motiveerituse tõttu. Kui patsiendi seisund ambulatoorse ravi toel ei parane, on vajalik haiglaravi söömishäirete osakonnas. Ravi eesmärk on söömise ja kehakaalu normaliseerimine ja kaasnevate psüühi­liste sümptomite leevendamine. Ravil viibimise ajal täpsustatakse kehalist seisundit ja planeeritakse iga­päevased regulaarsed söögikorrad. Kindlasti on vaja teha paus treeningutes, kuni tervislik kehakaal on taas­tunud, et vähendada energiakulu ja tüsistuste ohtu.

Haiglaravi söömishäirete osakonnas hõlmab mitmekülgse toitumise tutvustamist, psühhoteraapiat, füsioteraapiat ja huvitegevusi. Sageli juhtub, et kui söömishäire all kannatava patsiendi kehakaal hakkab paranema, tahab ta toitumist jälle piirata, suurendada kompensatoorset liikumist ja lahkuda ravilt. Seetõttu on ravi alati indi­viduaalne, olenedes patsiendi füüsilisest ja psüühilisest seisundist.

Allikas: Tartu Ülikooli kliinikumi psühhiaatriakliiniku söömishäirete osakond