Aluseline dieet
Arst oli käskinud eelneval ööl ja hommikul mitte süüa ega juua, sest nii ei ole varianti, et ma ta täis oksendan. Nad ise küll väidavad, et millegi muu pärast, aga mina arste ei usu ju.
Mul kästi külili visata ja lõdvestuda. Üks teine arst tuli ja tegi toa hämaramaks, sest, noh, tegelikult oli meie kolme vahel midagi intiimset sündimas. Mingi hall plastmassist asi topiti hammaste vahele ja ma sain aru, et see on selleks, et ma seda voolikut puruks ei hammustaks, mida mul nüüd kohe kurgust alla hakatakse lükkama. Intiimne just seepärast, et kaks korda Eurovisioonil käinud ja nüüd kolmandat korda minev mees on selle voodi peal nende kahe arsti meelevallas ikka väga abitu ja ma ei taha, et see olukord kunagi veel tekiks. Veel vähem avalikult. Esimene arst ütles, hakake neelama, ja teine hoidis mu pead kuklas. Hakkasin neelama. No ütlen ausalt, väga vastik oli. Lausa ebainimlik.
Tegelikult, kui seda voolikut oleks hästi aeglaselt liigutatud, siis ei oleks väga hullu olnudki. Aga niimoodi kiirelt – siuh! – makku edasi ei olnud just kõikse meeldivam. Igatahes, mingi hetk võtsin ma sellest voolikust kinni, väänasin arstidel teise käega korraga käed selja taha ja tõmbasin ögisedes selle asja endal maost välja. Ütlesin, et aitäh, aga ei, aitäh ja küsisin, et mis nad seal ka siis huvitavat nägid. Ise pühkisin õlalt okset... Arst ütles, et ega nad kaugele jõudnud, aga nähti ära, et minu mao sisu on punane ja ärritunud. Et pean edaspidi hautatud kala ja lillkapsast sööma. Tänasin, jalutasin välja.
