“Laval tekkiv energia on loodusjõud!”
Viiuldaja Triin Ruubel-Lilleberg (30) mõjub nagu täiuslik poognatõmme, sire, terav, puhas, ilus. Mitte looridesse mähitud keelpillihaldjas, vaid üleni elus noor naine, kelle kiiretest vaimukatest repliikidest tahaks aplalt kinni haarata.
Triin, sul on kodus pisike poeg Paul, veebruarikuus soleerisid sa viiulikontserdil. Kuidas sa jaksasid?
Mõni muusik läheb juba ühe kuu vanuse beebi kõrvalt lavale, ma olen pehmo oma kuuekuusega! Kontserdihommikul jalutasin vankriga ja nutsin väsimusest. Kell 18.45 lõpetas laps söömise ja jäi magama, mees asus unevalvesse, panin kleidi selga ja jooksin üle tänava kontserdimajja. Laval märkasin, et randmel on natuke beebikakat. Olen seni väga vähe tööd teinud, ainult kaks projekti alates Pauli sünnist. Harjutan siis, kui ta magab või vanaisa temaga õues jalutab.
Sa oled Eesti Riikliku Sümfooniaorkestri esimene viiul ja kontsertmeister. Millal tagasi tööle lähed?
Arvasin, et laps sünnib ja jätkan tööelu poole aasta pärast paindliku graafikuga. Aga praegu soovin olla kodus, kasvamise juures sügiseni. Ma ei ole kunagi tahtnud üheltki peolt liiga vara ära minna. See pidu on teistsugune, palju raskem on lahkuda, kogu aeg juhtub midagi enneolematut.
Nagu paljudel süvamuusikaga tegelevatel inimestel, asub ka sinu ajend muusikalises kodus.
Jah, mu ema on pianist, klaveriõpetaja ja kontsertmeister. Mina ja mu kaksikõde Kärt käisime temaga konservatooriumis tihti kaasas, kuid me ei olnud sugugi sellised lapsed, et istuks muusika lummuses märgade silmadega. Kord ema esinemise ajal jooksime õega lavale, üks palus, et pane mu kingapaelad kinni, ja teine nõudis, et lähme koju. Igatahes kontsert katkestati ning meile otsiti värvipliiatsid ja paber... Aga tõesti, muusikasse tulek oli loomulik, mul oli lihtne: jah, see ongi mu ülejäänud elu.
Sa ütlesid tulek, mitte minek – kõlab märgiliselt. Kuidas edasi läks?