Naisteajakirjad julgustavad vägivallaohvriks langenud naisi otsima abi usaldusisikutelt ja kutsuvad üles ka nende lähedasi pöörduma ohvriabitelefoni või politsei poole. Julgus astuda abi suunas esimene samm võib päästa sinu või su lähedase elu.

Pere ja Kodu peatoimetaja Kerttu Jänese julgustab muret jagama: „Räägi oma sõbrale, naabrile või sugulasele ning usu, nad tulevad sulle kindlasti appi ja avavad oma koduukse. Tee seda oma laste pärast, et nad ei kasvaks suureks arvates, et vägivald on normaalsus.“

„Kodus vägivallatseja on kurjategija – igast kuriteost peaks teavitama politseid,“ ütleb Anne & Stiili peatoimetaja Mari-Liis Helvik. „Vaid nii saab kuriteo toimepanijat oma teo eest ka vastutust kandma panna. Kohest tuge saab, helistades ohvriabi kriisitelefonile 116006.“

“Vägivallatseja juurest lahkumine on ainus võimalus murda käitumismustrit,“ rõhutab Tervis Plussi tegevtoimetaja Eva Luigas.

Naistevastane vägivald ei tohi kunagi sumbuda kamraadlikku ringkaitsesse. Igasse märki koduvägivallast tuleb suhtuda täie tõsidusega ja ühestki juhtumist ei tohi mööda vaadata. “Avaldame toetust president Kersti Kaljulaidile, kes julges astuda välja riigikogu saalist, kui ametivannet andis koduvägivallas kahtlustatav ministrikandidaat,“ sõnas Eesti Naise peatoimetaja Heidit Kaio.

Kroonika veebijuht Merje Merdik: “Igast avalikkuseni jõudnud koduvägivallaloost leiab keegi raskes olukorras abi, tuge ja julgust selle vastu võidelda. Ja palun, ärge eirake ka psühholoogilise vägivalla märke – need haavad paranevad kauemgi kui sinikad!”

Kuidas see lugu Sind end tundma pani?

Rõõmsana
Üllatunult
Targemana
Ükskõiksena
Kurvana
Vihasena