Keegi kolmas ilmund on me vahele…
Su suhtes on asjad justkui hästi – või pole seda juba ammu mitte –, kui areenile astub keegi kolmas. Keegi, kes äratab sinus midagi, mida sa pole ammu tundnud. Ja äkitselt on kogu maailm justkui nõiutud, nagu sädemetes säraküünal. “Armumine on magus, meelierutav, ülev ja raputav kogemus. Kuid selles võib olla ka omajagu valu, hirmu ja kurbust; ohtlikkust, mis pöörab sise- ja välismaailma tagurpidi,” kirjeldab psühholoog-paariterapeut Janne Kants.
Kui me ei oska armumistunnet juhtida, siis hakkab see juhtima meid. See on paradoks, milles võib end kaotada või hoopis leida. Tähtis on meeles pidada, et armumisel on oma hind. Eriti kui see juhtub hetkel, mil oled suhtes kellegi teisega.
Suvesuhe jalust mind lõi
Armumise üks eesmärke võib olla (ala)teadlik soov oma suhtes ja elus midagi muuta. See esitab olemasolevale liidule väljakutse. “Inimeses on peidus soov kogeda midagi muud. Kui hetk on käes, tundub see ootamatu, kuigi tegelikult oleme enda sees sellele juba salaja loa andnud,” räägib terapeut.
Võime armumisele vastu panna on inimeseti erinev. On paare, kellega seda ei juhtu kunagi (mõlemad panustavad ja on suhtega rahul), suhteid, kus seda tuleb harva ette (näiteks kui suhe on haavatavas seisus), kui ka liite, kus põnevaid olukordi luuakse teadlikult. “See tunne rahuldab inimesi. Mõned ütlevad seda ka partnerile, kuid enamasti armumisi varjatakse. On ka neid, kes täidavad sagedase armumisega sisemist tühjust. Nad vajavad pidevat erutust, et elul oleks tähendus. Ehk nad lihtsalt ei oska püsisuhtes lähedust luua.”
Keelatuna näida võiv armumine pole suhtele alati kahjulik. On kergemaid ja lühiajalisemaid sähvatusi, mis ilmutavad end näiteks reisil. “Võib-olla selle inimesega ei kohtuta enam kunagi. Tema suhtes pole ootusi, vajadusi ega igatsust. Armumine toimub selles hetkes ja sel ei ole püsisuhte seisukohalt tähendust. Need on kogemused, mis võivad mööduda sama kiirelt, kui tulid.”