Aeg ja kajakad
Kullast täpp kõrvas, läksin kooli ja tundsin ennast alguses küll ärevalt, aga kuna tüdrukutele tundus meeldivat, siis veidi aja pärast oli paljudel selline kõrvas. Aastaid hiljem võtsin selle oma parima sõbra eeskujul ära.
Peagi käisin vanematele pinda, et nad mulle raha annaksid, sest nägin kusagil Lasnamäe poes müügil tuulekat, millel olid hõbedased varrukad. Rinna peale oli kirjutatud suurelt Boy London. Sain raha, sain tuuleka. Ma ei tahtnud seda selleks, et teistest erineda, lihtsalt see tundus kuidagi stiilne jopp. Kandsin seda vaid paar korda. Sain aru, et ühiskond ei olnud valmis. Mitme aasta pärast, kui see valmis oli, kandsin seda veel, aga siiski sain aru, et see jopi läheb nüüd kappi seisma.
Läks jälle mõni aeg mööda, kui käisin Rootsis ehitamas ja tõin sealt kaasa ühe kummist kollase teetöölise vihmajope. Minu arvates väga lahe riideese, mida ka kandsin. Selle vakstu all hakkas küll keha higistama, aga no stiil nõuab ohvreid. Mingil hetkel läks see aga hallitama ja ma ei saanud seda enam tervislikel põhjustel selga panna. Möödus umbes kümme aastat ja nüüd müüakse selliseid Solarises ning ma olen jälle ühe soetanud!
Olen riietuse ja stiili vallas olnud alati pigem visionäär – aeg-ajalt olen kasutanud kentsakaid aktsente, mis ühiskonda (või pigem perekonda) raputasid... Viimati andsin end aga normkoorele. Normkoor ehk normcore on riietusstiil, mis on pretensioonitu ja kindlasti mitte raputav ning, nagu nimigi ütleb, normaalne.
