Hullemaks, kui raskel hetkel tundub, ei saa ju kunagi minna!

Kui suudad ise armastada, oled ka teiste poolt armastatud.

Vabandamine on loomulik, sest me kõik eksime. Lastes teistel elada, saad ka ise elu nautida.

Võib-olla sa pole neid sõnu ise nii ritta seadnud, aga mulle tundub, et selliste motode järgi oled sa mind inimeseks kasvatanud.

Ma olen olnud sinu üle uhke, sest sa saad alati kõigega hakkama. See on ka üks kõige olulisemaid omadusi, mida olen sinult õppinud – kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab! Seda võiks nimetada ka kanguseks või jonnakuseks.

Mulle ei meenu, et midagi oleks mulle kunagi keelatud olnud. Kuid mäletan pikki arutelusid, kus sa soovitud tegevusele ehk kiitvat hinnangut ei andnudki, vaid lootsid, et ma kainele mõistusele toetudes ikka õige otsuse langetan.

Nii oli kunagi ka minu kolimisega Tallinna, mil tuli loota, et olen tavalisest 15aastasest pisut arukam ning saan suurlinnas hakkama. Täna võib öelda, et kuigi koduigatsus kippus peale juba nädala keskel, siis tänu sinu toetavale suhtumisele ja loale sõita juba kolmapäeval koju teie juurde sain suurlinnahirmust üle ja olin oma kooliga väga rahul. Sama tark otsus ei olnud aga lapsepõlves kääridega patsi maha saagimine, mille eest sai pikalt nurgas seistud. Aga see-eest ei teinud ma lapsepõlves vähemalt konnadele operatsioone, vaid kasvatasin purgis viinamäetigusid ja söötsin neid kurgiga.

Eks ma ikka lapsepõlves pisut kartsin sind! Kuid mitte selles mõttes, et sa oleksid kuri ema, vaid et teadsin su arvamust mingites asjades ette. Kui mul oli kange soov kuhugi minna või midagi teha, siis ma pidin seda ka saama!

Ma pelgan su arvamust vahel siiani, sest sa oled mu suurim fänn ja kriitik üheskoos ja kes ikka tahab kriitikat kuulda – eriti, kui see on õiglane. Samas ei ole kedagi teist, kelle arvamus mulle nii palju tähendaks.

Mul on hea ja soe tunne, et oleme nii lähedased, lausa sõbrannad, kes saavad kõigest rääkida. Kindlasti oled vahel tüdinud, sest ma helistan tihti isegi mitu korda päevas. Ja ehk ei peaks igast väikesest töövõidust või muust toredast emotsioonist kohe sulle rääkima. Aga kui juba nädal mitte suhelda, on tunne, nagu oleks möödunud mitu pikka aastat.

Meie peres on veel üks sinu suurimaid fänne: minu tütreke Miina, kes jätab kasutamata isegi privileegi magada emme kaisus, kui valida on minu ja sinu vahel. Usun, et ka sul endal on selle üle ainult hea meel.

Ilusat emadepäeva sulle!

Suured musid-kallid, ja Miina poolt: “No tsau siis!”"

Täismahus artikkel ilmus esmakordselt Anne & Stiili 2013. aasta mainumbris.

Jaga
Kommentaarid