Peeter, peakokk eriülesandega
Peakokk Peeter Pihel (39) ei armasta kokaameti ümber loodud testosteroonist rokkari-oreooli. Samas annab see võimaluse teha oma hääl kuuldavaks. Peetri juhatusel alustab fotokunstikeskuses Fotografiska ülisäästliku toidukasutusega restoran.
“Fotografiskas on veel kõik pooleli,” on Peeter telefonis lausunud. Kohtumispaigaks saab hiljuti avatud lokaal, kus baarileti kohal kumab neoontorudest painutatud kõikelubav sõna LIFE ning taamal hirskavad Eesti ägedaima bändi kutid. On varane õhtu, lauad täituvad järsku üks teise järel, köögislängis saabub “tramm”. Keset seda melu tundub Peeter lausa endassetõmbunud. Ta mõtleb peatselt avatavale restoranile, kohvikule ja baarile. Kas mööbel ikka klapib? Vett ja elektrit jätkub? Taaskasutusena küpsetusplaatidest valmivad leivaalused jõuavad pärale?
“Kokatöö on nagu iga teine. Vaat politseinikud jagelevad narkomaanidega ja tuletõrjujad veavad voolikuid – inimesed, nähke seal rasket tööd, mitte sooja pliidi ääres toimetamises!” peaaegu pahandab Peeter. Samas, kui nõukaaegsest köögikitlist juba on välja astutud, kui publikut erutavad lahtised leegid, terariistad ja tätoveeringud, kui lisaks toidule ihaletakse tulevärki, tuleks paueriga kuvandit ära kasutada. Näiteks harida inimesi keskkonnateemadel. Jutlustada jätkusuutlikkust. Kutsuda üles loobuma kilekottidest ja ühekordsetest kohvitopsidest. Väärtustada toitu. “Peaksime vähem tarbima, kaugemas perspektiivis toitu lihtsalt ei jagu,” tõdeb Peeter. “Veel mõned aastad tagasi oli prügi sorteerimine ufovärk. Inimestel läheb aega, et mugavustsoonist välja tulla. Sageli varjutakse vabanduse taha, et “meie siin võime ju keskkonnasõbralikud olla, aga hiinlaste vastu ei saa”. Mis rääkida Aasiast, siinsamas Amsterdamis lendas mu silme all suur kilelahmakas laevalt vette ja sinna see jäi… Aga alustame kodust, küll teadlikkus veereb lumepallina edasi.”
Kõik läheb käiku
