Suva see Itaalia
Ega siin midagi imestada ole, et just praegusel ajal kõige suurem reisituhin peal on. Ma käisin seitse aastat eri ülikoolides ja pärast suvist sessi tahaks ju tähistada. Nüüd töötan teles-teatris, kus saavad samamoodi kiired ajad hooaja lõpuga otsa. Palgad makstakse välja ja sotsiaalmeedia täitub tuttavate piltidega laiskadest lõunatest sini-sinise mere ääres. Ning oh neid reisidiile ja -pakkumisi. No kuidas sa siis ei kliki, ikka ju klikid.
Samas on see kõik – nii see sisemine tunne, et tuleks minna, alati on mindud, kui see välimine peer pressure – ju täielik lõks! Mida rohkem mõtlen, kuidas olen kõige ilusamad Eestis elamise ajad raisanud äraolemisele, seda tobedamaks see kõik muutub. Lugematud jaani- ja juulipäevad kas inimtühjas Kopenhaagenis igavledes, tsikli seljas põrgupalavatel Saksa kiirteedel higistades või Malta ülerahvastatud randadel kiviklibul tuikudes. Kui vette saad, hammustavad sind armutud millimallikad ja, tagasi kuival maal, ründavad nännimüüjad.
Samal ajal õitsevad Eestis õunapuud, sirelid, jasmiinid, pojengid, kõik ikka omal ajal. On hästi valged ööd ja siis juba juuli kuum pimedus, millele järgnevad augusti langevad tähed. Viimasel ajal on meie suved parajalt palavad, et sellest tüdineda ja ka koleda ilma päevi nautida. Saab vahelduseks plätudele panna jalga jälle ilusad kinnised kingad ja sõita, kleit seljas, rattaga linna nii, et ei upugi kohale jõudes higisse.
