Kehaline kasvatus
Rossa, nagu teda õpilaste seas hellitavalt kutsuti, oli tubli sirge seljaga mees. Dress oli seljas ja pea oli püsti. Kohe näha, et nõukogude kooliga mees. Tegeles meiega ikka korralikult ja hästi, plaani järgi.
Küll vedas ta meid jõu- ja pallisaali, staadionile ja Lasnamäe kanalisse. Käskis teha tireleid, ronida köit, tõsta kangi, suusatada ja ujuda. Meie koolis oli õnneks korralik ujula olemas. Kõige parem ujumistunni juures oli see, et kui kohustuslik osa oli tehtud, lubas ta meil tunni lõpus basseini hüpata ja niisama vabalt hullata. Pakun umbes – vist neljandas klassis pidime ujuma selili ja rinnuli kaks otsa. Pidime hüppama kaugust. Hinde peale.
Põhimõtteliselt, kui sa võtad hunniku lapsi ja käsid neil kaugust hüpata, siis, noh, midagi on süsteemis ikka valesti. See, kuidas lapsed pingutasid, et saada normaalset hinnet, oli ju ajuvaba. Paljudel muidu viielistel jäi kuldmedal saamata, kuna nad ei suutnud hüpata kaugust mingi kolm meetrit, vaid näiteks kaks nelikümmend...
Minu mäletamist mööda ei hinnanud aga näiteks kunstiõpetaja meid kunagi halvasti. Võib-olla said nelja, aga üldiselt olid kõik viied, sest targa ja intelligentse inimesena ta mõistis, et annet ei saa hinnata. Laulmisega samuti. Ma ei mäleta, et keegi oleks kunagi kahte või isegi kolme saanud. Ma tean, et õpetajatel oli kohustus hinnata ja seda tehes mingit süsteemi järgida.
