Jalas on tal sissekantud muga­­­­vad tossud ning seljas lohvakas helelilla pusa, mille alt koorub matrjoška kombel välja teine, kapuutsiga samet­dressikas.

Ent kui Hanna tantsima hakkab, transformeerub nii tema välimus kui ka leebe karakter. Võimust võtab naise alter ego, kes kannab sama tiitlit nagu Mel Gib­soni legen­daarne tegelas­kuju kultus­likus seiklus­filmis “Brave­heart”. Üks on kartmatu sõja­tandril, teine tantsulahingus.

Mitte vaid vaeste rõõm


Seitse aastat tagasi ehk pärast keskkooli lõpetamist kolis Hanna Soome, põhjuseks hari­dus, kuid mitte klassikaline ülikoolitee. Juba aastaid varem oli ta avas­tanud dancehall’i – Jamaica juurtega tantsu- ja muusika­stiili –, mille kohta tollal väikeses Eestis palju ei teatud.

Dancehall kui termin on n-ö vihmavari, mille alla kuulub terve elustiil,” kirjeldab Hanna. Aastal 2013 võitis ta Soome Dancehall Queeni tiitli, paar aastat hiljem tõi Suur­britannia võistlustelt hõbeda ning kaks aastat tagasi jõudis üle­euroopalisel heitlusel pool­finaali. Viimasel katsumusel esindas tantsija oma praegust koduriiki Suurbritanniat.

Stiili nimi viitab otseselt ruumile, kus tantsitakse. Neljakümnendate lõpul hakkasid nn tantsuhallides kogunema ja tantsima Jamaica vaesema klassi esindajad, keda peenema seltskonna pidudele ei lubatud. Dancehall kui muusika- ja tantsustiil hakkas arenema 70ndate lõpus, võrsudes reggae’st, ska’st ja rocksteady’st. Kümnend hiljem lisati muusikale tempot ning instrumentaalsetest paladest kasvasid välja elek­troonilised.