Mina muretsen pidevalt töö pärast. Olen iseenda töö­andja ja pean ise projekte leidma. See tähendab, et kui tavaline palgatöötaja vaatab, et ilusti järgmise palgapäevani vastu peaks, siis mina võin selle aasta augustis olla närvis järgmise aasta novembri pärast. Ja mis veel jõuludest saab? Tuleb ikka raamat valmis kirjutada ja proovida natuke müüki korraldada, sest teatri­tükke ilmselt 2020 teiseks pooleks teha ei jõua!

Peale selle olen väga mures, kas ma ikka olen hea peremees oma kutsale, hea naine, hea tütar, hea sõber, kas ma olen hea inimene. Kas ikka vähendan plastitarbimist ja miks meil kodus ikka veel kilekotte leidub? Kas tarbin üldse õigesti, kas kulutan liiga palju raha, kas häirin oma niitmisega naabreid ja kas äkki peaks üldse tagasi kooli minema? Miks kõrvitsad ei kasva, miks ma piisavalt teatris ei käi, miks rohkem kolmandate riikide peale ei mõtle? Äkki tuleb sõda? Äkki mul on vähk?! Äkki jään sõja ajal vähki?!!

See nimekiri võiks põhimõtteliselt jätkuda igavesti. Naised muretsevad õhtul enne uinumist, monotoonses liiklusvoolus järgmisi kohustusi täitma tõtates ja hommikul esimesena voodist tõusnuna pererahvale mune pannile lüües. Tean seda, sest mina teen seda, minu sõbrannad teevad seda, aga nii väidavad ka uuringud. Rääkimata Mel Gibsonist.