Eestlaste vääruskumused: arvatakse, et pagulased on räpakad, vaesed, ei taha tööd teha ega keelt õppida
Eesti Pagulasabi tugiteenuste koordinaator Mariel Värk jagas Anne & Stiili juulikuu ajakirjas suurimaid vääruskumusi, mis eestlastel on seoses pagulastega.
Seoses pagulastega ringleb meie ühiskonnas väga palju valeuskumusi. Tihti küsitakse minult, kas ma saan kinnitada, et pole mingeid masse siia tulemas. Kahjuks või õnneks on Eesti osa maailma jaoks ikkagi suhteliselt tundmatu ääreala ja mingit tungi siia elama tulemiseks ma ei näe. Pigem jääme transiitmaaks teel teistesse Euroopa riikidesse.
Sageli arvatakse ka, et pagulased on räpakad, vaesed, ei taha tööd teha ega keelt õppida. Kui ma Eestisse saabunud inimestega kohtun, siis esimese asjana uuritakse, millal tööle saaks minna. Inimesed on aastaid tegevusetult pagulaslaagrites istunud või teel viibinud, nii et lõpuks kuskile turvalisse paika jõudes on neil ootused, et nüüd saab elu normaalselt edasi elada: lapsed saavad koolis käia ning vanemad keelt õppida ja tööle minna.
Loe ka: Süüriast pärit naine Tallinnas: olin nagu vastsündinu, kes pidi uuesti elama õppima – kõik, mida teadsin ja tundsin, oli kadunud
Kohanemine aga pole lineaarne ja kerge protsess – lisaks pagulase enda motivatsioonile peab ka vastuvõttev ühiskond olema valmis pagulaste lõimumiseks, seda eriti hoiakute mõttes.
Mõnikord imestatakse, miks pagulastel mobiiltelefonid on, justnagu pagulus peaks võrduma sellega, et inimesed elasid enne kuskil muldonnides ja olid väga vaesed. Esiteks on nutitelefon üks olulisemaid asju, mida teel olles vaja läheb: see võimaldab lähedastega sidet pidada ning paadipõgenikel merel olles ka abi kutsuda. Telefoni kaudu saab otsida vajalikku infot eesootava teekonna ja ka riigi kohta, kuhu elama suundutakse.
Enne põgenikuks saamist elas enamik inimesi samasugust tavalist elu nagu meiegi, näiteks Süürias oli elatustase majanduslikus mõttes üpriski hea. Euroopasse jõudvad põgenikud on üldjuhul ka enda riigis sotsiaalselt kõrgemasse klassi kuulunud elanikud, sest neil on olnud piisavalt vahendeid, et siia üldse jõuda. Enamik inimesi elab ikkagi sisepaguluses või lähikondsetes riikides.
Peale sõjapagulaste on meil ka inimesi, keda on oma poliitiliste, religioossete või seksuaalsete vaadete tõttu kodumaal taga kiusatud ja kes on pidanud sunniviisiliselt riigist lahkuma, sest muidu oleks nende või nende lähedaste elu ohus. Sellised otsused ei tule kunagi kergelt, sest maha jääb kodu, palju lähedasi ja sõpru, ning ebakindlus tuleviku suhtes tekitab suurt stressi. Seega tuleks väga hoolikalt valida lauseid, kui on soov üldistavalt pagulaste kohta sõna võtta, sest iga inimene on omaette indiviid.
