Kui te ei paranda neid levinud (kuid nähtamatuid) abieluprobleeme, võib suhe olla hukule määratud
Kas miski järgnevatest muredest tundub sulle tuttav?
„Palusin abikaasal vahetada hommikuti enne tööle minekut lapse mähkmeid. Ma ei küsi temalt palju, kuid üks lihtne mähkmevahetus aitaks mind palju. Selle asemel aga veedab ta lisaks kümme minutit kauem vannitoas aega oma habet trimmides – ja ütleb, et tal pole aega!“
„Meil oli väga intensiivne reis minu mehe vanematega. Enamiku aja kojusõidust veetsin ma nuttes. Ta isegi ei küsinud, kas kõik on korras! Ta käitus vabalt ja muretult.“
„Abikaasa nõustus minema lapsega arsti juurde, et mina saaksin jääda koju ja puhata. Ta helistas mulle selle aja jooksul kolm korda. Esimesel korral, et küsida, kus arstikabinet asub. Teisel korral, et küsida lapse sünniaega ning kolmandal korral, et uurida minult tema sümptomite kohta.“
Abielusisesel rahulolul on justkui doominoefekt kõikidele teistele aspektidele elus: vaimne tervis, positiivne kogemus lapsevanemana ja produktiivsus tööl. Seega on igati loomulik, et tähelepanu pööramine sellele, kas ja kui rahul sa suhtes oled, tuleb suureks kasuks. Kui see ongi nii lihtne nagu tundub, siis miks on niivõrd paljudel paaridel raske luua edukas suhe väheste konfliktideta?
Abielu rahulolematusega seotud süüdlasteks on tavaliselt kõige rohkem koduste ülesannete ja emotsionaalse intiimsuse jaotus.
Tihti alustavad paarid abielu eeldades, et arvamus rollide jaotusest on mõlemal osapoolel sama. Selle alla kuulub nii jaotus, kes käib toidupoes, teeb süüa ja peseb pesu. Lisaks, kes on laste koolides, lasteaedades ja trennides peamine kontakt ning kes kontrollib pere rahaasju. Kui sellised peamised jaotused ei ole paigas juba varakult, võib tasakaal kiirelt paigast minna. Kui ühel partneril on pereasjades rohkem vastutust, hakkab ta paratamatult kohustustesse vastumeelselt suhtuma ning samal ajal tunneb teine osapool end lootuselt, kuna tal tekib tunne, et ta pole vajalik.
Selleks, et suhe toimiks edukalt ja vähese konfliktita, on oluline teha vahet emotsionaalsel kohalolekul ja emotsionaalsel eemalolekul ning vaimsel kurnatusel. Oluline on märgata ka emotsionaalset kohustust. Ameerika sotsioloog Arlie Hochschild uuris seda nähtust lähemalt, leides, et emotsionaalne kohustus tähendab kas emotsioonide esilekutsumist või maha surumist, selleks, et säilitada kõikide osapoolte stabiilne vaimne seisund. Ta tõi näiteks selle, kuidas inimesed peavad tööl professionaalselt ja võrdlemisi neutraalselt käituma.
Mis aga juhtub siis, kui hakkame kodus samamoodi käituma? Kui hakkame oma emotsioone näiteks maha suruma, et säilitada rahulik õhkkond? Ajapikku tekib olukord, mil oleme nii iseendast kui teistest emotsionaalselt eemale tõmbunud. Hakkame viha ja vastuoluga automaatselt maha suruma ka armastust ning õnnetunnet.
Emotsionaalne kohaolek tähendab, et kõik pereliikmed tunnevad, et nendega arvestatakse ja nad on märgatud. Neid ei kritiseerita ega jäeta tegevustest kõrvale ning kellegi teise vajadused ei ole nende omadest tähtsamad. Selle aluseks on avatud suhtlemine ning selles ei üritata probleemidest kõrvale hiilida lihtsalt selleks, et säilitada rahu.
Kui soovid suhtes emotsionaalset kohalolu suurendada, pööra ka pisiasjadele tähelepanu ning keskendu täielikult. Võib-olla pead oma sõnu kohandama, kuniks leiad just õige rütmi. „Kallis, sa tundud kurb/kuri/rahulolematu. Kas kõik on korras?“ on hea viis alustamiseks.
Oluline on märgata ka vaimset kohustust, mille alla kuulub planeerimine, nimekirjade tegemine ja kõik igapäevased tegevused, mis hoiavad töös nii sinu kui ka kõikide sinust sõltuvate inimeste elu. See on miski, mida me kõik teeme ja selle edu on vägagi individuaalne. Kui tekib olukord, mil üks inimene tunneb suuremat kohustuste koormust, on tasakaal paigast nihkunud. Mitmed uuringud on näidanud, et nii nais- kui ka meespoole heaolu ja emotsionaalne rahulolu on suurem, kui nii majapidamise kui laste kasvatamise kohustused on võrdsed.
See on palju enamat kui lihtsalt „ütle, mida ma tegema pean ja ma teen seda“ mõtteviis. Rahulolu tekib siis, kui mõlemad osapooled võtavad vastutust nii kodu kui perekonna eest, mis need toimima paneb. Teades, kes on teie perearst, missugused sümptomid lapsel on ja rääkimata muidugi lapse sünniajast, tähendab, et investeerid perekonna toimimisse vastutustundlikult. See omakorda mõjutab kodus emotsionaalset kohalolekut.
See annab selgelt edasi suhtumist: „Ma olen selles sinu partner. Me oleme tiim. Ma olen sellesse perekonda pühendunud. Ma saan sellega hakkama.“
Kui kaaslased suudavad avatult rääkida oma rollidest suhtes, tekib tunduvalt parem arusaamine sellest, mida on vaja, et suhe toimiks edukalt ja vähese konfliktita.
Allikas: Your Tango
