Tõrksa taltsutus ehk Toreadoorid ja tapas­

Hola! Okei, see on kõik, mis ma hispaania keeles öelda oskan. Kihk õppida uut keelt on mind elus korduvalt tabanud. Kuid kas see on ka 30ndates päriselt võimalik, kui aju pole enam nii plastiline kui algkoolis ning kodutööd tähendavad ammu midagi muud kui töövihiku täitmist?

Perdon, donde esta el baño? ehk vabandage, kus asub tualett oli enne selle eksperi­mendi alustamist üks väheseid hispaaniakeelseid lauseid, mida suutsin üle oma huulte veere­tada. Oskasin ka piimaga kohvi tellida, kuid see katse läks viimane kord rappa, kui teenindaja tellimuse peale uuris, kas eelistan juua kohapeal või joogi kaasa võtta. Küsimusest kohkunult sai ta vastuseks kõigest kohtlase naeratuse. Vähemalt petsin ta oma hääldusega ära, sest muidu poleks ta seda ju minult hispaania keeles uurinud, ütlesin endale lohutuseks. Õnneks tegin tugeva come­back’i, uurides pärast kohvi joomist, et kus see tualett ka asub…

Esimest korda proovisin hispaania keelt õppida 10. klassis. Eks telenovelad, Zorro film ja Enrique Iglesias olid osavalt teed sillutanud. Veel praegugi hakkab “Bailamos” justkui märkamatult peas män­gima, taustaks hurmurlaulja harras pilk tema teise hiti – “Hero” – videost.

10. klassis ma keelt siiski selgeks ei saanud. Eks see oli küllaltki tüüpiline ja paljudele ehk tuttavgi olukord – lähed suure õhinaga tundi, siis aga avastad, et polegi selline kuldpea nagu mõni tegelane esimesest pingist, kes õpetaja antud ülesandeid helikiirusel lahendab ja sellest väleda käeviipega kohe ka märku annab. Olud polnud soodsad, ind rauges ja õpe katkes.

Aastad möödusid ja hakka­sin õppima hoopis rootsi keelt, kuna läksin Stockholmi üli­kooli. Koju naastes aga tekkis uuesti tuhin hispaania keele poole piiluda. Seekord olin vanem ja targem. Ja oma peas otsustanud, et ei pea esimese pingi nohikutega konku­reerima, vaid liigun omas tempos. See oli aeg, mil ma veel ei teadnud, et minu tempo polegi nagu päris tempo, vaid pigem tagurpi­dikäik.

Endalegi üllatuseks avastasin, et kui õpetaja esitas küsimuse hispaania keeles (igati loogi­line), siis minu aju hakkas automaatselt vastama rootsi keeles (ebaloogiline). Seda ei juhtunud mitte üks kord, vaid päris mitu korda. Olin veen­dunud, et mu keelemälu on täis. Kuna tunnid toimusid õhtuti pärast tööd, siis üks hetk tundsin, et pean tõmbama pidurit, põhjus näruselt proosaline – pea oli õhtuks väsinud ja kõht tühi.

Siiski on Barcelona üks minu lemmiklinnu maailmas, mis­tõttu polnud ma nõus loobuma mõttest, et ühel heal päeval saan tellida peale kohvi ka saiakese, võib-olla isegi terve prae, mille kõrvale olen menüüst täitsa iseseisvalt valinud lisandid. Ja seda mitte pimesi (“Pepino on vist pipar?”), vaid täiesti teadlikult. Igaks juhuks mainin, et pepino pole tegelikult pipar, vaid kurk – pipar on pimienta. Mitte segamini ajada pimiento ehk paprikaga. See on väike, aga samas päris suur vahe. Eriti kui sa vürtsi ei armasta (mulle sobivad õnneks mõlemad, huh!).