Ave ja Raido – praeguseks abikaasad ja lapsevanemad – olid põhikoolis pinginaabrid. Kuigi juba tollal tehti “käimisega” algust, viis elu paari eri radadele. Kümme aastat hiljem, pärast välismaal seiklemist, uusi suhteid ning põhjalikke eneseotsinguid ja -avastusi, jõudis Raido siiski selgusele, et Ave on naine, keda ta oma ellu päriseks vajab.
“Elasime kümme aastat nii, et kumbki meist ei teadnud teisest midagi, välja arvatud paar juhuslikku trehvamist. Hetkeks, mil Avega ühendust võtsin, olin enda peas selgeks saanud, millist naist mul enda kõrvale vaja on. Teadsin, mis mulle meeldib ja millised on minu fantaasiad, sh voodielus. Mõistsin, et ma juba tunnen naist, kes mulle sobib.”
Raido pani oma mõtted kirja ja läkitas Ave poole teele. Kuid see polnud tüüpiline tunnetest nõretav armastuskiri. “Kirjutasin ka sellest, et mulle meeldiks minna Avega randa ja päevitada paljalt. Et mulle meeldib ja mind erutab mõte, kuidas teised mehed teda vaatavad.”
Kaks nädalat oli vaikus, kuni saabus vastus. “See polnud ei ega jaa,” räägib Ave. “Olin avatud ega pannud paika, kust piirid jooksevad. Otsustasin vaadata, mis saab. Tundus, et mida väiksemad sammud, seda õnnelikum lõpp.”
Hedonismi otsinguil
Ave ja Raidoga kohtudes ei erista miski neid täiesti tavalisest abielupaarist. Mehel on seljas viisakas vaba aja bleiser, naisel kanaarikollane mantel, mille kaelusele langevad hooletult patsi pandud juuksed. “Kõige suurem kontrast n-ö tavapaaridega on meie avameelsus,” ütleb Raido. “Meil puuduvad tabud. Räägime vabalt oma suhtest ja seksist. Paljud inimesed pelgavad rääkida asjadest nii, nagu päriselt on. Meil ei ole maske ees.” “See tähendab, et me ei aja oma asju, tuled kustus ja pimedas teki all,” lisab Ave.
