"Me oleme hakanud uskuma, et selles hoones juhtus kohutav õnnetus. Ma olin fuajees üksinda, külastajaid polnud ja kõik kolleegid olid teises ruumis, kui äkitselt kuulsin, kuidas mehehääl küsis "kus mu käed on?". Ma oleksin ehmatusest peaaegu püksi teinud. Alates sellest hetkest juhtub aeg-ajalt imelikke asju. Me kuuleme, kuidas keegi palub abi või teretab, kui ühtki klienti kohvikus ei ole.

Mitu korda on juhtunud, et pesen üksinda tagaruumis nõusid ja näen silmanurgast, kuidas keegi liigub või kuulen midagi kukkumas. Kui kontrollima lähen, pole seal kedagi. Me kuuleme, kuidas kohviku uksekell heliseb, aga sisse ei tule ühtki inimest. Kohe kindlasti ei meeldi mulle need vahetused, kus sellised asjad juhtuvad," tunnistab Francisca, kes töötab Washingtonis tuntud kohviketi kohvikus.

Halvaendelised telefonikõned

"Meie vanas kontoris võis juhtuda, et kui olid töö juures pärast kella üheksat õhtul, hakkasid printerid iseenesest printima ja telefonid hakkasid iseenesest helisema. Kui telefoni vastu võtsid, polnud seal kedagi. Tuled hakkasid vilkuma, aga kontoris ei olnud kedagi teist. Need olid hirmsad õhtud," meenutab Karen D'Cruz, kes töötas Mongoose Publishingi müügiosakonnas.

Veidrad hääled restorani köögis

"Restorani, kus ma töötasin, köök asub allkorrusel. Me lõpetasime toidu serveerimise kell kümme, aga olime sellegipoolest keskööni avatud. Kui ma paar aastat tagasi restorani sulgesin, tegelesin parasjagu enda asjadega, kui kuulsin helisid, mis meenutasid pottide ja pannide kolisemist. Ma arvasin, et kokad on veel köögis ja läksin alla, et vaadata, mis toimub. Kui kohale jõudsin, oli köögis pime ja kokad olid ära läinud. Pole vist vaja öelda, et jooksin tagasi ülemisele korrusele ja ootasin kolleegi saabumist. Kui ma sellest teistele töötajatele ja meie öisele koristajale rääkisin, ütlesid nad, et on öösel samuti restoranis imelikke asju kuulnud. Sellest piisas, et mu vererõhk tõuseks!" rääkis Lainey Espick, kes töötas restoranis ettekandjana.

Müstiline patsist sikutamine

"Oli juhuseid, kui ma töötasin vabadel päevadel või aegadel, mil mitte kedagi teist ei olnud koolimajas. Vaikuses kuulsin mõnikord koridorist helisid, mis meenutasid jalgade lohistamist ja sosistamist. Väga tihti juhtus, et wc-s tõmmati vett peale ja kraanid läksid iseenesest lahti ja kinni. Ühel kuumal päeval kooliaasta lõpus olid mu juuksed seatud hobusesabasse. Istusin oma toolil ja tundsin äkki, kuidas keegi mind patsist sikutas. Seal ei olnud mitte kedagi.

See tundus väga mänguline ja lapselik, sellepärast ma ei kartnud. Teised inimesed läksid endast välja, kui nad taolisi asju märkasid, eriti wc-s vee tõmbamist. Need olid väga valjud helid!" meenutab Laurie Hennessey, kes töötas eelkoolis Head Start programmi juures advokaadina.

Allikas: HuffPost