Steve Jobsi isa oli meistrimees, talle meeldisid väga tema tööriistad, ta oli väga korralik. Ühel päeval ütles ta pojale, et mine värvi aed ära. Steve ütles, et olgu, lähen värvin. Isa ütles, et tee ilusti. Isa tuli kolm tundi hiljem vaatama ja küsis, kas aed on värvitud. Steve ütles et jaa, värvitud, vaata. Isa vaatas aia üle ja ütles: väljastpoolt päris hästi värvitud, aga seest ju puha tegemata. Steve Jobs ütles selle peale, et keegi ei näe aeda seestpoolt. Meie ise ju näeme, ütles isa.

Ajas edasi: 1980. aastate keskel oli Steve Jobs Apple’i juht ja palus disaineritel luua midagi, mis oleks väga ilus, meistriteos, maagiline. Ta soovis, et arvuti oleks selline just seestpoolt. Keegi ütles seepeale, et ega keegi ei hakka ju sisse vaatama. Jobs vaatas oma tiimi ja ütles: „Meie hakkame sinna sisse vaatama.“ Kui ta seda arvutit lõpuks nägi, tulid tal pisarad silma. Ta ütles, et see on väga ilus ja kui ta tutvus selle sisuga, nuttis ta veelgi. Ta ei olnud ettevõtja. Ta oli kunstnik, hipi.

Steve Jobs ütles, et ta tahab autogrammi anda, kuna kõik kunstnikud tahavad anda autogrammi. Ta tahtis maailmale midagi ilusat pakkuda. Kui teie eesmärk on kasum, siis te ei märka, mis on äri tegelik sisu. Eesmärk võiks olla see, et soovime maailmale pakkuda midagi ilusat, mitte kasumit toota. Raha tuleb siis iseenesest, on miski, mis kaasneb maagiaga, mida te maailmale pakute,“ sõnas Sharma.