Režissöör ja stsenarist Mait Laas räägib, kuidas temast sai lesk: psühholoogiliselt oli kõige raskem, kui laps küsis "kus ema on?"

“Elus tuleb vastu võtta, mis sulle antakse, ja olla selle eest tänulik. Ka siis, kui kogemus on vaimselt piiripealne,” tõdeb režissöör ja stsenarist Mait Laas (49). Kümme aastat tagasi suri tema abikaasa Ülle Laanemets-Laas. Mait jäi koos väikese tütrega kahekesi.

Kuidas minna edasi, kui ühtäkki saab sinust üksik­vanem? Isade­päeva eel rääkis oma loo neli aastat üksikisa olnud Mait.

“Meil on alati tunne, et meie ei jää trammis jänest sõites vahele, meile ei kuku jää­purikas pähe, meie kulgeme läbi elu kergelt ja elegantselt. Asjad juhtuvad raamatutes ja filmides. Kui miski juhtub sinuga, on see igal juhul oota­matu. Isegi kui oled selleks valmistunud, üritanud koha­neda, olnud võimalikult alandlik. Südamepõhjas loodad ju viimse hetkeni. Ma ei olnud senini üritanud juhtunut endale sõnastada, kõik oli jäänud tundepiltide tasandile.

Tookord oli samuti sügis, septembri lõpp. Mu kaasa oli peatselt saamas 43aastaseks ja tal oli vähk.

Fataalseks oli saanud pealtnäha süütu sünnimärk. Käisin arsti juures, mingi jama on, ütles ta, ning see tundus toona tühine nagu prügi silmas, suhtusime sellesse kui milles­segi ise­enesest mööduvasse.