Carmen, millest täpsemalt tahad publikuga rääkida?

Ma lähen hetke ja tunnetan. Lasen end juhtida vastavalt sellele, mis hetkel on õhus. Mis on see, mis inimesi kõnetab, mida on hetkel vaja jagada. Kui on vaja rääkida enesekindlusest, siis ma räägin sellest, kui on vaja rääkida ohvrimeelsusest, siis sellest. Ma kolm päeva enne lavaleminekut võtan selle info vastu ja siis salvestan selle info ja lähen jagan seda laval. Paljusid kõnetab kindlasti teema, et mis siis saab, kui kõik uksed on sulgunud, et mida siis edasi teha, kuidas saada jõudu, mismoodi elus teine lehekülg pöörata, kuidas hakata murdma neid ohvrimeelseid mõtted enda sees. Kui sinu ees uksed sulguvad, siis sa tegelikult ei näe, et tagumised uksed on avatud, sest sa vaatad nende uste poole, mis su ees kinni on. Sa peaks ennast lihtsalt ringi pöörama. Tuleb justkui 12 pealt 6 peale minna, mis võib olla väga valus. Need on teemad, mida avada soovin kindlasti.

Mulle sobib pigem rääkida 30 inimesele kui kolmele. See on väga suur erinevus. Minu info jõuab siis rohkemate inimesteni. Kui koolitusel on kolm inimest, siis üks jagab saadud infot edasi. Kui on aga 30, siis vähemalt 10 jagavad. Kuna jagad õpetusi, siis on oluline, et need lähevad edasi.

Ajakirjanikel tuleb igaks olukorraks valmis olla, aga ka neil on omad mugavustsoonid, turvalisemad teemad, kohad, inimesed. Kui sageli astub ajakirjanik Carmen Pritson välja mugavustsoonist?

Minu jaoks on lava peal olek täielik mugavustsoon. Minu jaoks pole rääkimine enam proovikivi, sest ma olen seda hästi palju teinud. Proovikivi on see, kui ma pean intervjuud andma. Kui ma olen laval, siis tegelikult ma intervjueerin justkui ka kuulajaid. See on minu jaoks mugav. Kui aga mind intervjueeritakse, siis minu jaoks see mäng muutub ja on natuke ebamugav. Mulle ei meeldi näiteks olukorrad, kus keegi teine esineb ja mind kutsutakse külalisena lavale. See on minu jaoks suur proovikivi, sest siis ma ei ole nagu omas elemendis. Ma pean sel juhul siis tegema midagi, mille jaoks ma pole ettevalmistatud. Samas minu hing naudib ka adrenaliini ja mulle sobib ka see.

Seminaril lubatakse mahlakat debatti. Mis on sinu meelest ühiskonnas murekohad, mille üle tuleks debatti pidada?

Mina arvan, et murekohaks on ühiskonnas kindlasti avalik kiusamine. Mitte koolikiusamine ainult, vaid pigem avalik kiusamine. See, kus me lubame üksteist kiusata, alandada, mõnitamine. See, et me ütleme teise kohta halvasti selleks, et keegi meile plaksutaks. Üleüldised ärapanemised. See on teema, mis on mind alati puudutanud. Kes on andnud loa teise kohta teadlikult halvasti öelda?

Miks jätavad inimesed sageli enda huvid tagaplaanile ehk ei vali ennast?

Me lihtsalt arvame, et teiste hinnang meile, need oleme meie. Arvame, et see on meie valik. Mind huvitab see, mida sina arvad ja me usume, et see, mida sa arvad, on minu valik.

Inimeseks olemine tähendab seda, et laseme oma egol või kadedusel ennast juhtida. Ego missioon on panna sind uskuma seda, et see oled sina, aga sina hoopis valid oma tegelikult olemisest oma tegelikke soove. Kui küsida inimeselt, mida ta kardab, siis eelkõige kardetakse teiste hinnanguid ja kui sa neid kardad, siis sa teed otsuseid selle järgi, et saaksid paremaid hinnanguid. Kui me võtame ära selle hirmu, siis sa hakkaks tegema valikuid enda tõe järgi.

Sinu ema valiti just toidusektori tänavuseks südamega tegijaks. Kas üks hea kook võib päästa päeva?

Kokandus ei kuulu suuresti minu valikute hulka. Küll aga on ema Gustavi peakondiiter ja hingelt kunstnik. Ka mina olen hingelt kunstnik. Tema on leidnud enda väljendusviisi lihtsalt läbi kokakunsti, mina teen seda läbi oma saadete, filmikunsti, aga mõlemad oleme head kõnelejad. Ema on olnud erinevatel üritustel alati esikõneleja ja mul on olnud hea võimalus temaga lapsest saadik kaasas käia. See ongi kõige suurem oskus, mille ema on mulle kaasa andnud: see julgus ja teadlikkus, kuidas olla inimeste eest, kuidas vaadata inimestele otsa nii, et sina ei pööra esimesena pilku ära. Isegi kui sa eksid, siis see on inimlik. Hingelt oleme emaga väga sarnased ja ma arvan, et üks kook võib tõesti päästa ära ühe päeva. Ema ütleb alati selle kohta: "Inimesed, kes ei armasta magusat, on kurjad inimesed."