Eestlased ausalt ja avameelselt petmisest: minuga on petetud, olen ise petnud ja mind on petetud, aga elu on keerulisem kui moraalikõned

Mind on aastaid intrigeerinud küsimus, kuidas jätta petmata. Sest nii kaugele kui mälu võtab, on inimesed petnud – juhmilt ja koledalt. Hiljem sügavalt kahetsedes ja ometi jälle seda tehes.

Mäletan selgelt, kuidas ise elus esimest korda petsin. Olin 17 ja mu poiss-sõber suudles minu silme ees teist neidu. Ega poiss olnudki eriline kingitus, pigem selline, kes jõi palju ja lasi käedki käiku. Ometi sai petmisel ja hilisemal lahkuminekul määravaks just see suudlus. Nii kordasin levinud mustrit, sest levinuim lahkuminekute põhjus olevatki petmine.

“Kes teist on nõus mind suudlema?” pärisin, nutuvõru ümber suu, sündmust tunnistanud sõpradelt. Üks raputas pead, teine oli liiga purjus, kolmas nõustus. Mõned kuud hiljem said meist armukesed, pisut hiljem elukaaslased. Vahepeal jõudsin olla kolm ühes – petetav ja kahekordne petja.