Kitarrist Oleg Pissarenko: alandlikkus on esimene samm väärikuse või enesekindluse poole
Pühadeaeg on tagasivaatamise- ja andestamiseaeg. Mida andestamine kitarristi Oleg Pissarenko jaoks tähendab?
"Andestamine on kõigepealt enda süü ja vigade tunnistamine. Ma alustaksin, et andestamine endale on kõige raskem asi. Iga inimene eksib ja teeb piisavalt vigu elu erinevatel rindejoontel, lähimates suhetes: partner, abikaasa, lapsed, vanemad, ikka eksid. Kõigepealt saad aru, et oled midagi valesti teinud, tunnistad, lepid ära, hakkad endale andestama. Sellest saab alguse ka see, et suudad andestada teistele. Minu jaoks on andestamise juures kõige tähtsam alustada endast, andestada endale enda vigu. Siis saan edasi minna,” ütleb Pissarenko, kes annab Kumus 28. detsembril kontserdi „Andestamine”.
Kui palju on andestamine seotud alandlikkusega? On inimesi, kes ütlevad, et nemad vabandust ei palu. Samas on teine hulk, kes ütlevad, et andestamisega vabaned ja saad teistpidi justkui suuremaks.
Võib ju arvata, et alandlikkus teeb justkui väikseks. Ma olen ise tajunud seda, et kui ma oma sisemaailmaga tegelen, siis ma ju lähengi väiksemaks. Kui ma ennast alandan, lasen ennast oma tunnetel, saamatusel, oma vigadel alandada, tunnistan oma vigu ja teengi end väikseks. Kui ma end väikseks ei teeks, siis ma ei saaks hakata ka kasvama. Iga selline väike kriisikene, kus ma ütlen jah, ma olen midagi valesti teinud, on minu sisemine koll. Alandlikkus on ikkagi esimene samm väärikuse või enesekindluse poole.
Mida sa endale sel aastal andestasid ja kui palju on see kasvatanud?
See aasta on olnud väga pöördeline minu jaoks. Ma siiani meenutan eelmise aasta suurt Narva festivali, mille tagajärgi ma siiani maitsen. Selle krahhi endale andestamine lõi omakorda selle, et hakkasin tegema elus suuremaid muutusi: lõpetasin Tartus ja Narvas džässiklubide tegemise ja kolisin Tartust Tallinnasse.
Mida sa selle pöördelise aasta jooksul oled õppinud?
Ma õppisin seda, et kui on vaja teha elus olulisi muutusi, siis neid tasub teha esimesel võimalusel. Ei tasu venitada. Ei tasu vanas rahulolematust pakkuvas elus istuda kinni nii kaua, kuni selle muutmine on liiga valus.
Teine õppetund on see, et ma õppisin läbi selle ühe lehekülje pööramise ja ühele eluetapile head aega ütlemise valuga toimetulemist. See tõstatas küsimuse, kuidas ma saan sellega hakkama, kui mul on valus. Kui ma ise kogen valu, siis kuidas ma seda kõike ise mõtestan, miks ja kuidas mis juhtus ning mis on minu roll selles. Milline on minu süü selles olukorras ja kuidas ma saaksin seda endale andestada ja kuidas ma endale andestamisega saan ka teistele andestada.
Miks sa seda kontserti korraldad?
Selleks, et panna punkt aastale. Tartus elades olen ma igal aastal teinud aastalõpukontserti, mis on siiani jäänud jõulude ja aastavahetuse vahele. See on olnud justkui sümboolne aeg, seal vahel tekib mingisugune tühimik. Tühimik, kus jõululaule enam ei laulda, aga ka uut aastat tulnud veel pole. See on minu jaoks selline vaimuvaakumi aeg. Sel ajal on aega mõelda, mis aasta see nüüd oli ehk mis siis tegelikult juhtus. Minu jaoks on kõige tähtsam andestada, võimalusel endale ja ka teistele kõike, mis on juhtunud ja läbi selle minna puhtale lehele uude aastasse.
Kuidas kurbus- või andestamisperioodil uuesti valgust näha? Muidu võib ju sellesse kurbusesse lõpuks surra, kui ei otsi endale nii-öelda uut asja, mis kuidagi täidaks.
Tegin plaadi "Armastuse muusika" ja sain aru, et minu jaoks on armastus igal pool, näiteks praegu ringi vaadates: tass, võti, komm, muusika, õhk – see kõik on minu jaoks armastus, kuid kõige lihtsamini ma kogen seda muusika ja helide kaudu, sest need on nähtamatud. Kui ma kirjutan või esitan muusikat, on mul sageli tunne, et muutun piltlikult öeldes valgusepalliks, armastusepalliks. Niimoodi ma kogen ennast ja selles olekus näib kõik võimalikuna! Siis ma näen, et suudan kurbusega toime tulla, teisi toetada, õigesti teistega suhestuda, endast õiget energiat välja saata, et siis kõigil oleks kergem ja õnnelikum olla.
Kui ma ennast armastusest välja lõikan kas oma rumaluse või hirmude tõttu, millega pole osanud toime tulla, siis süda muutub väikeseks, ma hakkan veel rohkem kartma, sulgun endasse ja laskun tagasi olukorda, millest tahtsin enne välja saada.
Sa oled looja. Lood heli, elad muusikas, kuulad seda ja oled tegutsemises. Seda ümber tõlkides tähendab see, et ükskõik kui kurb või keeruline pühadeajal on, tuleks tegutseda ja midagi teha?
Soovitan leida see tegevus, mis täidab sind armastusega. Ma arvan, et igaühel on see olemas. Mõnel võib see olla ka tolmuimemine. Mulle näiteks väga meeldib nõusid pesta. Ma võin vahepeal armastusega täituda, kui nõusid pesen.
Tee ükskõik mida, mida tehes tunned, et süda läheb natuke suuremaks, sa ise muutud paremaks ja sinu ümber läheb kõik paremaks. See ei pea tingimata olema heategevus. Mõni võib-olla ei saagi teha midagi praktiliselt kasulikku teiste heaks. Võib-olla on ta invaliid või väike laps või liiga vana inimene. Näiteks lapse jaoks võib see tegu olla voodi kordategemine, millega ta tunneb, et süda läheb justkui suuremaks.
Mida uuelt aastalt ootad?
Ootan seda, et saan oma anded realiseerida paremini kui eelnevatel aastatel. Üks nendest annetest on muusika loomine ja esitamine, aga mu silme ees on ka üks tõsine väljakutse - empaatia suurendamine ühiskonnas eesti ja vene kogukondade vahel. Muusikuna olen Narvas teinud džässiklubi ja kahte festivali. Vahepeal sain haiget ja mõtlesin, et mitte kunagi enam midagi taolist ei tee, aga nüüd tunnen vastupidi. Just Narva linna inimeste jaoks ja koos sellega ka kogu Eesti jaoks tahangi jälle midagi ära teha. Oluline küsimus on minu jaoks see, milline vaimsus on eesti- ja venekeelsetes koolides, mis toimub meedias, kodudes ja kuidas üksteisest räägitakse. Ma usun, et igaühel on võimalik siin midagi ära teha.
