Seda, et emarollile ja hubasele koduelule sekundeerivad prožektorid ning nende peenes vihus küütlevad litterkleidid, viitab ka Tanja välimus, kõnekaks näiteks lauljatari seljas olev udupehme hall pusa, mis saab särtsu kuumpunaseks glasuuritud küüntest.

Olgugi et tema kuu ja tähed on perekond ja muusika, leidub selles galaktikas veel olulisi sähvatusi ja komeete, mis teevad Tanjast selle pauernaise, kellena teda teame.

Artistimine


“Ma pole mitte kordagi uue aasta lubadusi andnud!” deklameerib Tanja enesekindlalt. “Mul on pigem väikesed soovid, aga ma ei sea neile tähtaegu ega tunne selleks ka survet.” Ta usub, et kõik juhtub omal ajal – siis, kui õige hetk on käes. Ja kui ei juhtu, ju siis ei pidanud nii minema.

“Aga vot seda ma ei usu, et istud kodus ja unistused lihtsalt kukuvad sülle. Sellise mõtlemisega ei jõua kuhugi. Soovida võib, aga pingutada on ka vaja, tööd teha. Kuid see, kas su sihid täituvad kaks kuud varem või kolm aastat hiljem, ei muuda suures plaanis midagi.”

Tanja pole iseendale üle nelja aasta midagi kirjutanud. Interv­juule järgneval päeval on tal aga ilmumas uus lugu “Kõik”. “Ma väga loodan, et see läheb kuulajatele korda. On päris raske, kui kirjutad midagi, annad n-ö tüki iseendast, kuid kokkuvõttes ei huvita see kedagi ja ükski raadio su lugu ei mängi. Inimesed taha­vad oma hingetööd jagada, kuid alati on hirm, kuidas reageeritakse.”

Loomine on Tanja elus kõrgel kohal. Ta naljatab, et kui vene või inglise keeles kirjutades on reegleid võrdlemisi vähe ja ka laulmisel võid venitada silpi, kuidas meeldib, ning panna rõhu sinna, kuhu tahad, siis eesti keeles on rangust rohkem. Ometigi on tema uus lugu just viimases.

Kui küsin, kas ka tema puhul vastab tõele tuntud legend, et kurvameelsena on lihtsam ilu luua, märgib Tanja, et tema parimad lood on tõepoolest nukra noodiga. “See on venelaste dramaatilisus,” muigab muusik. “Kuid ma ei loo ainult iseenda elu pealt, oskan kaasa elada ka teistele. Aga kui valida, siis eelistan alati hingelisi, minoorseid lugusid, kuigi olen ise väga rõõmus inimene.” Tema igavene lemmik on Madonna helguse ja melanhoolia piiril hõljuv “Substitute for Love”: “Kurb, aga hea point’iga.”

Kuigi oleme harjunud nägema Tanjat, mikker käes, demonst­reerimas oma mahedalt suitsust tämbrit, ütleb ta, et eelistab tegelikult tiitlit artist. Ta on vorminud sellest lausa tegusõna artistima. “Olen peamiselt laulja, aga hariduselt tantsija. Artistimine hõlmab nii laulmist, tantsimist kui ka näitlemist. Ma artistin!” teatab ta lõbusalt.

Inimesena aga tunneb ta tugevat tõmmet sõnaga temperamentne. “Kui öeldakse temperamentne ja särav venelanna, lisades loetellu ka punased juuksed, pöörduvad pilgud minu poole.” Kuigi tulistes toonides emotsioone on Tanjal pakkuda terve spekter, on ta õppinud neid taltsutama. “Pean väga oluliseks ausust ja õiglust. Üle laipade ma ei lähe ja asju tagaselja ei tee.”

Tekst: Kelly Kipper I Fotod: Krõõt Tarkmeel I Stiil: Karolin Kuusik I Jumestus ja soeng: Kaia Triisa

Teodor


Tanja mäletab eredalt, kuidas üritas lapsena oma isa viie­kopikasega ära osta, et ei peaks lasteaeda minema. “Hilinesime ja kartsin, et kasvataja pahandab minuga. Ja ometigi on mul endal praegu hilinemisega probleeme – kümme minutit jääb alati puudu!”

Nii nagu tema vanemad, on ta ka ise õppinud lapsega kannatust. “Kõige tähtsam on säilitada rahu, näiteks sellistel hetkedel,” lausub ta stoilisel pilgul, viidates meie kõrval askeldavale põnnile, kes laia naeratuse saatel avastab, kui palju kõlavaid helisid toob kuuldavale puidust topsiga vastu toekat klaaslauda kopsimine.

“Muidugi ka ajaplaneerimine – üldse igasugune planeerimine – on läinud kõvasti tugevamaks. Kui varem pidin veenduma, et kostüümid on kaasas, siis nüüd on tarvis mõelda, kas ka mähkmed on kotis.”

“Kui Teodor meie ellu saabus, siis avastasin, et kardan kõike ja korraga. No täiesti ajuvabad hirmud!”

Iseenda lapsepõlve reisides kangastub Tanjale õnnelik aeg – maal käimine ja õues mängimine, kuni väljas läks pimedaks ja ema hüüdis aknast “Sööma!”. “Tavaline Nõukogude Liidu lapsepõlv. Olime õnnelikud, et saime olla lapsed. Olen alates nelja-aastasest saanud tegeleda sellega, mis mulle meeldib: laulnud, esinenud, proovinud uusi kostüüme... Tahan olla selline cool emme. See on väga okei, kui Teodor soovib saada jalgpalluriks. Või advokaadiks. Või muusikuks. Ta ei ole mina ega Mikk, vaid omaette inimene. Meie näitame talle võimalusi ja tema ise valib. Kui ta tõesti eelistab muusikuteed, siis loodetavasti pigem kitarristi- kui trummari­ametit, sest trumme on õudselt raske kaasas vedada,” naerab lauljatar. “Põhiline, et ta oleks õnnelik. Aus ja õiglane, normaalne inimene.”

Kas Teodoril on peagi lootust astuda ka suurema venna rolli? “Plaani me otseselt teinud pole, kuid kindlasti ei taha, et ta üksikuks lapseks jääks. Ootame õiget aega. Praegu pole see veel käes, aga kui nii peaks siiski minema, siis läheb.”

Draama


Elutarkused tulevad ajaga, teab Tanja. “Olin vanasti kõvasti emotsionaalsem. Vahel istusin autosse ja lihtsalt karjusin frustratsiooni endast välja. Kui praegu sellised hetked tekivad, siis võtan minuti, et hingata. Tavaliselt on keha nii krampis, et kogu süsteem jookseb kokku. Hingamine aitab tundeid lahustada. Proovin rahulikuks jääda ja mitte üle reageerida. Mõelda, et asjad tegemata nagunii ei jää – teen, kuis jõuan. Mulle meeldib mõte, et kui saad midagi muuta, siis ära muretse, ja kui ei saa, siis ära muretse!”

Ta nendib, et kui keegi oleks talle 15 aastat tagasi öelnud, et ole rahulikum, siis oleks see tähendanud justkui tunnet, et ta pole hingega asja juures – kui sa ei leegitse, siis järelikult oled ükskõikne. “Nüüd mõistan, et rahulikkus tähendab jõu säilitamist, mis muidu kuluks mõttetule energia plätserdamisele. Ei ole vaja olla närviline ja all over the place, stiilis “nüüd on kõik halvasti, ma ei tea, mis edasi saab...” Rahulikult lähenedes saab olukorra palju kiiremini kontrolli alla.”

Kui Miku ja Tanja kodus peaks tüli lahvatama, siis enamasti on see tingitud ajapuudusest. “See on sajandi küsimus, kuidas targalt tülitseda! Eks inimesed on erinevad. Mina tean, et Mikk on impulsiivne ja süttib kiiresti. Mõistlik on anda talle ruumi, et ta ise maha jahtuks, selle asemel et veel kümme minutit kedrata. Tundepuhangu ajal võib mõte kaduma minna ja konstruktiivse vestluse asemel lennutatakse teineteise suunas täiesti suvalist juttu. Kui emotsioonid on jahtunud, saame normaalselt arutada, mis teist häiris.”

“Kui saad midagi muuta, siis ära muretse, ja kui ei saa, siis ära muretse!”

Lauljanna tõdeb, et suuresti sõltub inimese loomus perekonnast, kus ta on kasvanud. “Meil oli kord majas ja isa sõna maksis! See polnud kindlasti vabakasvatus ja viimast ei poolda ma ka enda lapse puhul. Kuna elame inimeste keskel, siis minu ruum ja aeg pole tähtsamad kui kellegi teise omad. Ümbritsevaid tuleb austada.” Ka Tanja ja Miku soov on olla reeglitega, aga cool’id vanemad. “Minu ema oli ja on väga äge naine. Ta oli midagi vanema ja sõbranna vahepealset – oskas nalja visata ja temaga oli lihtne suhelda. Ka meis on säilinud lapselikkus. Armastame multikaid vaadata ega suuda ära oodata, mil Teodor natuke suuremaks kasvab, et saaksime Disneylandi minna.”

KLEIT Liu Jo, Tallinna Kaubamaja, SÕRMUS Mango

Hirm


“Kui Teodor meie ellu saabus, siis avastasin, et kardan kõike ja korraga. No täiesti ajuvabad hirmud!” räägib Tanja, kes varem oli veendunud, et paanilisest kartmisest pole mingit kasu – ega õnnetused sellest tule või tulemata jää.

“Nüüd aga on nii, et kui lähen õhtul voodisse, olen lõdvestunud ja rahulik, hiilivad hirmud ligi. Mis siis, kui laps kukub, lööb pea ära, jookseb auto ette... Proovin neid väga konkreetselt kõrvale lükata,” lausub laulja resoluutselt, kolm korda rusikaga vastu lauda koputades, samal ajal nii muuseas üle õla sülitades.

“...aga mis puudutab mind ennast, siis kardan mõtet, et kui ma ei peaks enam mingil põhjusel saama teha asju, mis mulle meeldivad, mis on nii mina ja minu elu. Olen mõelnud, kas minu jaoks oleks okei, kui ma enam laval ei esineks, aga saaksin tegeleda bändide köögipoolega. Jah, see meeldiks mulle, aga mitte nii väga kui ise esineda.”

Kolme koputust perfektselt mõistva ebausklikuna uurin, kas ka Tanja on juhuslikult “seda usku”? “Oi, see komme on mul juba lapsepõlvest sees,” ütleb ta elavalt. “Teine asi, mida armastan teha, on enne teeleminekut n-ö istuda. Kui laps olin, siis võtsime alati esikus minutikese – riided seljas, kompsud käes –, enne kui liikvele läksime. Seda selleks, et reis kulgeks libedamalt. Nüüd olen kommet natuke mugandanud. Kui asjad on koos, jope seljas, saapad jalas, siis jään esikusse seisma ja mõtlen rahulikult, kas võtsin kõik vajaliku kaasa. See hullult aitab!”

“Kui varem pidin veenduma, et kostüümid on kaasas, siis nüüd on tarvis mõelda, kas ka mähkmed on kotis.”

Tanja taktika on liikuda altpoolt üles, alustades kingadest ja lõpetades kõrvamonitoridega, et veenduda kõige vajaliku kaasavõtmises. Päris tihti on ta tabanud, et midagi olulist jäi kotti sokutamata. “Rohkem selliseid uskumusi mul pole. Näiteks mustad kassid meeldivad mulle tohutult. Üldse mustad asjad. Olin päris kurb, kui Black Food Festivalile ei jõudnud. Muide, viimastel aastatel olen ostnud endale vägisi värvilisi riideid, sest ka kogu mu garderoob kipub armastama musta. Samas pole ma üldse depressiivne inimene.” Musta kannavad naised, kes elavad kirevat elu... “Vot see on väga hea väljend! Mulle meeldib. Ja sobib.”

Rõõm


“Ma olen täielik päikese-inimene, mul on seda energiat vaja,” vastab Tanja küsimusele, mis teda eranditult rõõmustab. “Näiteks kui väljas on olnud pikalt hall ja pime aeg, aga äkitselt hüppab päike pilve tagant välja, siis võin autoroolis olles terve tee täiesti idiootsel kombel naeratada. See juhtub suvaliselt, spontaanselt. Näen päikest ja kõik on kohe parem. Muidugi Teodorist rääkimata, tema on number üks. Temast paremat pole olemas!”

Olgugi et Teodor on aidanud avastada uusi armastuse dimensioone ning tunda elust teistmoodi rõõmu, on ta ka õpetanud teisiti kurvastama. “Kõiksugu filmid, raamatud ja ilusad lood, mis on seotud lastega, lähevad nüüd eriti korda, sest lasen need läbi isikliku filtri. Sama lugu on uudistega – kui midagi kurba on juhtunud mõne lapsega, siis elan seda palju sügavamalt läbi. Kurbusel on teistmoodi värvid. Tugevamad.”

Viimati nuttis Tanja möödunud kevadel, kui ta vanaema suri. See oli tema jaoks esimene väga lähedase inimese surm. “Ta oli minu jaoks ülitähtis, lemmikinimene! Mäletan, et mul oli samal päeval veel esinemine, kirikus. Väga-väga raske hetk.” Olgugi et teema on läinud tõsiseks, suudab Teodor ka nüüd päikese pilve tagant välja võluda: “Oh my god, ta mängib teise lapsega!” hõiskab Tanja rõõmsalt kohviku lastenurka vaadates. “Ta on tavaliselt väga arg ja omavanustega ei seltsi. Aga näed…”

Tugevus


Tanja supernaise keebi all on tegelikult peidus soe süda ja õrn hing, kuid aja ja kogemustega pakseneb ka nahk. Näiteks netikommentaare pole ta enam 15 aastat lugenud. “Enda eest seismine on oluline. Ajaga õpid tundma oma väärtust. Saad aru, kes sa oled, mida oskad ja võid pakkuda. Oskan nüüd öelda süümepiinadeta ei, kui tunnen, et miski läheb vastuollu minu aja või oskustega. Kui karjääri alles alustad, pead tahtmatult tegema kõiki töid, mida pakutakse, et kuhugi jõuda, et inimesed sind tundma õpiksid ja sinuga arvestada oskaksid. Kui see etapp on läbitud, saad jagada oma aega, kuidas õigeks pead.”

Ta usub, et tugeva naise esmane tunnus on oskus iseendaga ja omapäi hakkama saada. “Igas elus on inimesi, kes tulevad ja lähevad, kellele loota, kes õpetavad ja liiguvad siis edasi. Ainus, kes on sinuga sünnist surmani, oled sa ise. Sa saad toetuda ja loota vaid endale ja pead õppima oma muredega ise toime tulema. Samamoodi on lapse kasvatamisega. Oluline on olla iseseisev, osata otsustada ja vastutada. Ma ei saa loota, et ema võtab iga hetk Teodori hoiule või et Mikk temaga tegeleb. See ei tähenda, et mul poleks inimesi, kelle poole pöörduda või kelle najale kurbadel hetkel toetuda, kuid tähtis on saada ise hakkama.”

Kas Tanja on iseendaga alati hästi läbi saanud? “Oi ei!” lausub ta veendunult, lisades, et ka see suhe loksub aja jooksul paika. “Minevikku muuta ei saa. Vigadega tuleb sõlmida rahu, neist õppida ja proovida neid mitte korrata. Ja siis minna edasi.”

Sõbrad


Tanja tunnistab, et tal on palju tuttavaid, kuid tõelised sõbrad võib kahe käe sõrmedel kokku lugeda. Ja kiire tempo tõttu on nendegagi kohtumised pigem harvad. “Üks mu viimase aja eesmärke on teha sõprade jaoks rohkem aega.”

Koos muusika- ja meelelahutusmaailmas tegutsevate sõpradega on Tanja ja Mikk loonud Laulvate Lusikate Klubi (Koit Toome, Kaia Triisa, Kadri Koppel, Lauri Liiv, Monica Vichmann, Kaupo Karelson, Nele-Liis Vaiksoo, Mihkel Nukka), mis on kogunenud juba viimased paar aastat igal pühapäeval, esmaspäeval või teisipäeval (artistide nädalavahetusel!), et nautida head toitu ja mõnusat atmosfääri mõnes Eesti tipprestos. “Alustasime Art Priorist ja järgmisena ootab Mon Repos’ peakoka laud. Meid ühendab armastus hea toidu vastu, pluss kõik need teemad, millest saame pläkutada – näosaate telgitagused, ühised tuttavad, Eesti Laulu toimingud, muusikalid, tuurid ja kontserdid. See on väga äge!”

EHTED Glanz & Glamuur, KÕRVARÕNGAD Zara

Toit ja reisimine


Kui jaanuar ja veebruar mööduvad Tanjal töö tähe all, siis märtsis võetakse Swingersiga kollektiivpuhkus. “Tahtsime minna Iirimaale mu õele külla, aga kalendris lihtsalt ei leidu nelja järjestikust vaba päeva,” iseloomustab Tanja oma hetkegraafikut.

Just reisimine on tema jaoks päikese ja perekonna kõrval üks suurimaid naudinguid. “Mulle hullult meeldib reisida ja roadtrip’e teha. Näha võõraid paiku, kombeid ja inimesi, maitsta uusi toite – see teeb mind õnnelikuks. Oleme Mikuga mõlemad täielikud foodie’d. Alati, kui uude riiki reisime, teen korraliku eeltöö. Guugeldan välja parimad toidukohad ja hõrgutised, mida peame kindlasti maitsma. See on number üks!”

Nõnda ongi Hispaanias mekitud parimat paellat ja suus sulavaid churro’sid. Rääkimata New Yorgi juustukoogist, mille nimel läbiti metrooga 50minutine minireis. “Jah, me võtsime konkreetselt ette retke parima juustukoogi järele,” tunnistab Tanja. Kas oli siis parim? “Oojaa...”

Ta räägib, et see on suur õnnistus, kui mõlemal partneril on kirg hea toidu vastu: “Oleks ju päris kurb, kui üks ütleb, et pole vahet, kas sööme burgerit või friikaid, teine aga on veendunud, et tuleb ette võtta kahetunnine reis just selle kindla koogi pärast.”

Kui vanasti oli Tanja kodus suurem kokkaja, siis nüüd ollakse korraliku piduroa valmistamisest võrdselt vaimustuses. “Mina olen alati olnud toiduinimene ja mulle tõesti meeldib süüa teha. Kui varem oli Mikk rohkem konservide, väljas söömise ja makaronide-hakkliha peal, siis nüüd võib ta võtta retsepti ette, käia sellega poes või turul ning kokata päev otsa.”

Vahel, kui söögitegemiseks ja isegi poeskäimiseks napib aega, leiab pere abi Woltist. Ent on ka kordi, mil Tanjale meeldib panna loovust proovile. “Kui Mikk teeb külmiku lahti ja ütleb, et süüa pole midagi, siis ma vaatan, mõtlen ja hakkan olemasolevatest asjadest midagi kokku meisterdama.”

Eelmisel aastal käis paar Itaalias reisil, kus rentis ruumika köögi ja pika lauaga maja. “Meie mõlema unistus on suur köök! Ehk kunagi, kui maja ehitame... Muidugi ei oska öelda, kui kaua sellega läheb, kui korteriehitus võttis juba kaheksa aastat,” muigab muusik. “Ja me pole siiamaani suutnud ära mõõta akende siseraame, et tellida ruloosid. See võtaks seitse minutit, aga alati on nii palju muid asju, mis vajavad tegelemist... Muide, kui ma söön head toitu, siis hakkan tantsima! Päriselt ka! Kui mul õlad maitsmise järel liikuma ei hakka, siis järelikult polnud päris see.”

Tanja lemmikud on degustatsioonimenüüd, sest siis saab proovida mitmeid hõrgutisi. “Mulle meeldivad kõik toidud ja see on probleem – ma söön nii palju!” naljatleb laulja. “Tahaks proovida seda ja mekkida teist...”

Hiljutisel Prantsusmaa reisil külastas paar esmakordselt ka Michelini tärniga pärjatud restorani. “See oli küll übersuur väljaminek, aga hindamatu toiduelamus.”

POOLSAAPAD Aldo, EHTED Glanz & Glamuur, KÕRVARÕNGAD Mango, MANTEL Pepe Jeans x Dua Lipa, Tallinna Kaubamaja

Näosaade


Juba mitmendat hooaega on Tanja end sisse seadnud hittsaate “Su nägu kõlab (varsti) tuttavalt” kohtunike laua taga. Kas vahel on sellest kõigest proosaliselt öeldes kopp ees ka? “Ei ole! Pange Tanja ilusasti riidesse ja laske tal rääkida!” naljatab laulja. “Tegelikult on see hästi vahva projekt ja ega mu töö ole ju raske. Osalejatega on teine lugu – nemad peavad valmistuma, muretsema oma hääle ja esituse pärast. Aga kohtunik tuleb kohale, istub maha ja räägib, mida teiste tööst arvab.”

“Minu meelest on vale, kui kommenteeritakse, et “ah, mulle ei meeldi see esitaja ja seepärast annan sulle madalad punktid”. Hindamisel pole mingit pistmist isikliku suhtumisega artisti, keda jäljendatakse. Punkte tuleb anda parodeerimisoskusele,” usub laulja.

Hästi ütlemist võiks üldse meie ühiskonnas rohkem olla. “Alati on lihtsam leida vigu, kommenteerida, mis on halvasti, kui öelda hästi. Kiitmisega ollakse kitsi. Kui on vaja kedagi aidata, kogume kokku miljoneid. See on imeline, aga ka igapäevaseid heategusid ja märkamisi võiks rohkem olla.”