Naine pihib: palun ära istu oma tänavariietega minu voodi peal
(2)
Segaste emotsioonide lahtumiseks lisan: "Ma ei plaani sinuga magada, aga sa ei saa istuda mu voodi peal oma tänavariietega."
Sellele järgneb vältimatu vestlus minu kinnisideest. Nimelt on mu voodile lubatud ainult puhtad asjad, alustades käekottidest ja lõpetades inimestega. Ei mingeid kohvreid ega kotte, need on puudutanud loendamatult põrandaid ja teisi kahtlaseid pindu. Isegi mina ise ei istu oma voodile, kui ma pole pesemas käinud. Ma olen see veider toakaaslane, kes käib kohe baarist koju jõudes duši all.
Kindlasti ei ole mu voodile lubatud teised väljast tulnud inimesed ega nende määrdunud riided.
Ometi olen ma alati üllatunud, kui mu palve tekitab külalistes segadust. Miks peaksid sa tänavariietega voodit puudutama?
Selgitan seda tavaliselt nii: "Lihtsalt mõtle, kus su riided käinud on: metrooistmel, pargipingil, baaripukil. Nüüd mõtle, millised teised inimesed on nendel istmetel, pinkidel ja pukkidel istunud. Kas sa lubaksid nad oma voodisse? Ma ei usu. Kuidas siis nende pindadega kokku puutnud riided teistsugused on?"
Vastupidiselt levinud arvamusele ei ole mul hirmu haigeks jäämise ega viiruste ees, aga ma ei ole nõus allahindlusi tegema. Ma lihtsalt ei kannata mõtet, et mu voodis võib olla midagi määrdunut või potentsiaalselt ohtlikku.
Ükskord said ka mu sõbrannad näha, kui tõsiselt ma sellesse reeglisse suhtun. Me olime Nashville'is. Kaks sõbrannat ja mina jäime välja kauemaks kui teised ja eesmärgiga koju jõudes vaikselt tegutseda, suundus üks sõbranna magamistuppa meie uneriiete järgi.
Minu õnnetuseks tõi ta mulle retuusid, mida olin lennukis kandnud. Lennukis kantud riided on kõige hullemad. Ma ei kujuta ettegi, kui palju räpaseid inimesi ja määrdunud riideid on nendel toolidel istunud. Mu nägu reetis, et midagi on valesti, sest sõbranna küsis kiiresti, mis juhtus.
"Need on tänavariided," ütlesin vastikusega. Mu naeruväärne vastus ja miljon viinakokteili segunesid üheks ja me hakkasime kontrollimatult naerma, mis äratas üles ka kõik teised tüdrukud ja ma olin sunnitud oma kommentaari selgitama.
Ma arvan, et mu hirm mustuse ees on tulnud tõsiasjast, et olen tänavatel näinud asju, mida ma iial ei tahaks näha oma voodis. Asi võib olla ka selles, et mu ema on jaapanlanna ja meie kultuuris käivad inimesed enne voodisse minekut vannis. Mitte ainult selleks, et lõõgastuda, vaid ka selleks, et voodit puhtana hoida. Või on asi hoopis selles, et olen elanud paljudes stuudiokorterites, kus voodi on olnud mu ainus mööbliese.
Lõpuks on oluline lihtsalt see, et voodi on minu pühapaik. Ma tahan ennast linade vahele mässida teadmises, et seal on ainult minu enda ja nende inimeste bakterid, kelle sinna lubanud olen.
Kui ma seda oma sõpradele selgitan, lähevad justkui pirnikesed põlema. Paljud neist on samuti keelanud tänavariietega voodisse tulemise.
Ja mis puutub meestesse, kes minuga koju tulevad, siis ka nemad ei kurda.
Allikas: Harper's Bazaar
