Avameelne kiri ahistajale: sinu haardes olid sinust nõrgemad ja mina olin järjekordne haige fantaasia ohver
Siiani oled sa ise minuga ühendust võtnud. Kõik need kolm aastat, mis kõikide teiste minu elatud aastatega võrreldes on tundunud nii neetult pikad... Täis pelgust, hirmu, lõpuks võib-olla isegi paranoiat, sest ma tõesti kartsin, et sa ilmud kohale. Jälle.
Kui ma sind veel isiklikult ei tundnud, tundusid sa tõsiseltvõetava ja sümpaatse, normaalse inimesena. Mulle ja meile, Krissu kolleegidele, olid sa tema mees ning tema kaksikute isa. Stabiilse ja tõelise mehe võrdkuju – sa helistasid Krissule mitu korda päevas, tundsid alati huvi, kuidas tal läheb, tundusid kellenagi, kes oma perest väga hoolib. Alati viks ja viisakas, kui tulid talle iga päev õhtul järele... nagu ideaalseim mees maailmas! Mõnikord olid käinud juba toidupoest läbi, mõnikord tõid talle töö juurde lilli.