Kohvikupidaja Angeelika Kang-Osula: kõik minu töötajad on kahjuks praegu ilma tööta
Angeelika Kang-Osula sulges teisipäeval raske südamega nii Rotermanni kvartalis asuva Levieri kohviku kui ka Rocca al Mare kaubanduskeskuses asuva koogipoe.
„Hästi kurb tunne on,” ei hoia ta emotsioone tagasi. „Esmaspäeva hommikul avasime siiski kohviku, tegime hästi tervisliku ja maitsva päevapakkumise: poke-kausisalati kinoa, edamame ubade ja isekorjatud karulaugust tehtud majoneesiga... Sõime selle oma kollektiiviga lõpuks ära, sest meid külastas poole päeva jooksul neli klienti! Saime aru, et inimesed ei liigu enam.”
Alates teisipäevast on koroona-pandeemiast tuleneva eriolukorra tõttu suletud nii Rotermanni kvartalis asuv kohvik kui ka Rocca al Mare keskuses asuv koogipood. „Teisipäeva hommikul oli väga raske – hinges valitses tühjus. Mure on eelkõige töötajate pärast – mis neist saab, kuidas saan neile tagada palga, millega nad olid harjunud elama? Üleöö tööta jääda on väga raske, sest kõigil on kohustused. Kui aga pole kliente, siis pole ka mõtet kohvikut avatuna hoida...”
Naine ütleb, et loodab riigilt tuge. „Loodan kvalifitseeruda ettevõttena, kes on tublisti maksnud ausat palka ja makse ning saada tuge riigilt, kes lubas osaliselt kompenseerida sunnitud puhkusele jäänud töötajatele sissetuleku. 100 protsenti minu töötajatest on kahjuks hetkel ilma tööta.”
Varem tellitud tortide tellimused on Angeelika täitnud ja need isiklikult klientideni toimetanud. Naine ütleb, et kui oleks rohkem toidu- või küpsetiste tellimusi, oleks võimalik kas või osasid töötajaid tööle rakendada. „Hetkel on aga Rotermanni kvartal täiesti välja surnud, sest senised igapäevased kliendid, kes töötasid meie lähedal, töötavad nüüdsest oma kodukontorites. Kahjuks oleme nüüdseks ilma jäänud ka turistidest. Oleksin valmis viima toitu ja küpsetisi üle linna kõigile, kes seda vaid sooviksid.”
Angeelika soovitab kehvale olukorrale vaatamata rahu ja optimism säilitada. „Mulle tundub, et inimestel on järsku tekkinud aega suhtlemiseks ja otsitakse kontakti, kas või siis ainult telefoni teel, mis on ju iseenesest tore. Kahju on aga sõprade kallistuste puudusest – me kõik vajame vähemalt ühte sooja kallistust päevas!”
Angeelika ise viirust ei karda ja liigub iga päev oma koerakeste Nööbi ja Nubluga palju looduses, korjab karulauku. „Aga hing on rahutu ja käed sügelevad. Ei oska niisama olla ja seda „sülle kukkunud puhkust" nautida. Käin iga päev Levieris.... Teen seal suurpuhastust, see puhastab ka mõtteid. Iga asi on millekski hea, ju siis oli maailmale seda järelemõtlemise aega vaja... Tagasi juurte juurde.”
Angeelika viis Häirekesusele maiuseid: „Mind väga liigutas viimase „Pealtnägija” lugu meie tublidest Häirekeskuse inimestest, nende rahulikust meelest ja professionaalsusest. Seda tööd ei suudaks paljud meist teha – au ja kiitus neile selle eest! Omalt poolt ei saa küll kuidagi suurelt panustada, aga karbitäis makroone ehk aitab neid rahustada meelt ja jätkata seda imetlusväärset tööd, mida nad iga päev meie heaks teevad!”
