“Õnne ei saa edasi lükata. Õige naine võtab kätte ja teeb end ise õnnelikuks. Õige mees ka muidugi,” ütleb Henessi. “Meis on nii palju värve ja ma tahan kõigi üle uhke olla. Ma ei soovi olla ainult ühiskonna normidele vastav imeloom, piiritletud versioon endast. Võin ühel päeval keeta suppi kui täielik kodukana ja järgmisel juua liiga palju veini, tõmmata selga hullumeelse kostüümi ja Scooteri järgi tantsida.”

Kell on üheksa hommikul. Vanalinna klubi Naganaga seintel hõõguvad lambikesed, laest laskuvad lilleõied ja kõlavad hõimuhõllanduslikud rütmid. Pikkade tuunikahõlmade lehvides pihustab Henessi tantsupõrandal vaibijatele – kes on eranditult naised – angervaksavett. Ja siis veel metsiku armastuse vett, mis ühendab kibuvitsa ja metsmaasika parimad omadused. Pidude­sarja Daylight idee on alustada päeva tantsides ning Henessi DJna mängib südamelähedast mussi, etnoelektrot ja seitsme­kümnendate biite. Tema roosuhkru värvi kiharatesse on põimitud pojengid ja pajuvitsad ning hüüdega “Ma pean auto parkimise edasi panema!” kaob ta korraks õue. Selles ebamaisuse ja argisuse kombos tundub midagi väga olemuslikku.

Õige sisetunne


Eelmisel õhtul astus Henessi üles Viljandi Kultuuriakadeemia 12. lennu diplomilavastuses “Dekameron”. Koroonapaanikaga kokku kõlksudes visatakse laval veel päevakohast musta huumorit katkuajal suudlemise kohta. Ent ülejärgmine päev toob teate, et teatrid, nagu teisedki kultuuriasutused, sulgevad uksed maikuuni. Edasi lükkub ka “Tallinnville” esikas, mille proovidega Henessi viimasel ajal hõivatud oli. 

Jaga
Kommentaarid