Kas tahan jälle hommikust õhtuni ja veel öötundide arvelt tööd teha? Kas tahan nädalavahetused mööda saata kaubanduskeskuse poode kammides? Kas tahan oma last näha õhtul kella seitsme ja üheksa vahel lihtsalt selleks, et küsida, kas on õpitud või millal ta telefoni ära paneb? Kas tahan oma elukaaslast näha tühja pilguga telekat vahtimas ja leida ta magamas enne, kui mina voodisse jõuan?Kas ma tahan tõusta väsinuna ja kõiki siunates, tundes end nagu äraaetud hobune, kes varem või hiljem maha lastakse?

Ei, ma ei taha.

Aga see kõik võib kergesti jälle juhtuda.

Seetõttu oleks kõige parem, kui me vähemalt osalisest – või selle paremas osas – jätkaksime kriisiaegset elustiili ka pärast kriisi lõppemist. Meil on vaja need elumuutvad otsused vastu võtta juba nüüd.

Kui ma teen need otsused õigel ajal, on lootust, et läheb teisiti. Siis ma tean, mis nägu mu elukaaslane ja laps on. Mu päevaülesannete nimekiri on paraja pikkusega. Mu uni on rahulik. Ma olen kursis, mida on mu laps parajasti õppimas ja mille üle mu elupartner kõige rohkem pead murrab. Me läheme nädalavahetusel metsa kõndima ja saame olla koos, ilma et keegi kiirustaks.Me saame üheskoos õhtusööki süüa. Me saame koos ärgata. Me saame tagantjärele ära kallistada kõik kallistamata jäänud kallistused ja suudlemata suudlused, paitada kõik tegemata paid, kuulata ära kõik kuulamata jäänud mõtted ja jagamata jäänud tunded. Me saame olla koos heas ja halvas. Me hoiame meeles, et raha eest ja kiiret tempot hoides saab vähe asju võrreldes sellega, mida saab, olles koos oma kõige armsamatega ja tehes seda, mis tõesti tähtis. Veel on aega. Aja täide, nagu kõik muugi, on lihtsalt valiku küsimus.