Minu tööpäevad olid varem selge rütmiga ja suhteliselt plaanipärased. Tavaolukorras töötan Põhja regionaal­osakonna juhina ja mul on kindel meeskond, kellega igapäevast tööd korraldame, inimesi suuname ja arendame. Terviseameti jaoks algas kriis 8. jaanuaril, kui andsime esmase hinnangu COVID-19 olukorrale ja hakkasime Euroopa varajase hoiatuse süsteemi liikmena toimuvat jälgima. Mina jätsin oma tavalise töö ja pühendusin COVID-19 teemale veebruari alguses. Olen üks kolmest riikliku hädaolukorra staabijuhist, kes vastutavad üksteist kattes ööpäev läbi kogu tervishoiusüsteemi toetamise ja elanikkonna tervisealase nõustamise eest. Leiame lahendusi üha kerkivatele probleemidele, nagu isikukaitsevahendite nappus või tervishoiutöötajate asendamise vajadus.

Praeguseks, kui selline tempo ja ülesannete keerukus on mind juba kuid saatnud, ei tee enam vahet kellaaegadel ega kuupäevadel. Siis, kui teoreetiliselt on puhkepäev või öösel magamisaeg, kerib “film” unes. Kui ärkad, ei saagi hetkeks aru, kumb on reaalsus. Alles paar päeva tagasi, kui kohtasin hommikul tööle tulles lifits meie peadirektorit (Merike Jürilo – toim), ütlesin talle, et Merike, nägin sind täna unes – ja mul tekkis hetkeks segadus, kas leppisime midagi kokku unes või ilmsi.

Vastane, kellega võitlust peame, on nii uus ja tundmatu viirus. Kui tavaliselt saab kellegagi nõu pidada, siis praegu on ka teised riigid samasuguses olukorras. Isegi meie teadusgrupid ei oska midagi kindlat öelda. Aga võidujooks käib inimelude nimel. Suur meeskonnatöö. Ja meeskond on juba omajagu kurnatud. Toetame üksteist ja pingutame, aga meist keegi ei tea, millal see lõpeb.

Jaga
Kommentaarid