Esimene kokkupuude alko­holiga jääb Helenil, nagu palju­del teistel, varajasse teisme­ikka. “13–14aastaselt sain esimese maitse suhu. Esimese katsetuse puhul mäletan, et oli hea tunne, pidin poest kuue kilomeetri kaugu­sele koju jalutama. Lauspäikese käes... oli huvitav teekond ja tulin seda maad vist oma neli tundi. Ostsin endale ise kaks purki siidrit ja jõin need ära.”

Mõne aasta pärast, kui Helen oli 16, viisid “katsetused” ta päris äärmusteni. Helenil on meeles kord, kus ta vana klassivennaga poppi tehes ühe vana maja trepikojas aega viitis. Järgmisena on tal meeles, et ärkas haiglas, isa voodi kõrval. “Olin end Jäger­meistrist päris kehva seisu joonud. See juhtus päev enne mu venna sündi – isal oli seega valida, kas ta läheb ema juurde sünnitusmajja või tuleb minu juurde haiglasse...”

Pudel päevas

Tunnistamiseni, et tal on alkoholiprobleem, jõudis naine järk-järgult. “Mu ema on tagantjärele öelnud, et sai aru, et mul on probleem, aga lootis, et eks ajapikku kasvan välja, et läheb üle... Ja ega ma seda tunnistanudki, võis mööduda pikki kuid, kui ma ei joonudki midagi. 

Edasi lugemiseks: