Kui laps ei taha tulla: raseduse lõppemise emotsioon on võrdne surmauudise saamisega

“Jätan beebipillid ära ja jäängi kohe rasedaks. Imelihtne,” eeldas Janika (33) peret planeerima hakates. Tegelikkuses oli vaja kuut pikka aastat, kümmet kunstliku viljastamise protsessi ja lugematut arvu ühe triibuga teste, et tema unistus last saada lõpuks täituks.

Kogu selle aja jooksul tundis ta end läbi­kukkununa, süüdi ja täiesti ihuüksi, sest kunstlikust viljastamisest keegi avalikult rääkida ei julgenud. Nüüd on Janika nõus oma kogemust teistega jagama, et teised tema olukorras olijad saaksid kindlust kahes väga olulises punktis. Esiteks, ära iial anna alla. Teiseks, sa ei ole sellel teekonnal üksi!

“Juba päris väiksena tundsin suurt huvi laste vastu, tahtsin väga teada, kust ja kuidas nad tulevad, ning mu emal oli lausa hirm, et äkki ma saan liiga noorelt emaks. Nii siiski ei läinud, hakkasin triipe püüdma parimas lapsesaamiseas ehk 25aastaselt. Mulle ja abikaasale tundus, et on õige aeg, ja arvasin naiivselt, et kui beebipillid ära jätan, siis kohe jäängi rasedaks. See tundus nii loogiline, mu sõbrannad ju rasestusid imelihtsalt. Aga mida ei tulnud, oli rasedus. Hoolimata meie väga suurest soovist ja pingu­tustest ei õnnestunud mul lapseootele jääda.