Kui emaroll saabub tänu töökuulutusele või koos armastatu lastega: Eesti naised räägivad oma loo

Liivi vastas töökuulutusele ja kandideeris emaks, Karin aga sai lapsed armastatuga kaasavaraks. Erilised emad on nad mõlemad. Ühed paljudest.

Kui Hunt Kriim­silmal on üheksa ametit, siis emal on neid kamaluga rohkem. Ta on hoidja, õpetaja, kokk, arst, kangelane, parim sõber, kaitsja, nõunik, suhtekorraldaja, õlg, mille najal nutta, ja pastor, kellele pihtida. Hea ema on supernaise sünonüüm.

On neid, kes tavatsevad öelda, et naisest saab tõeline naine alles siis, kui ta on sünnitanud. Üllas mõte, kuid mitte alati nii mustvalge. Nii nagu elulõngast ei koo vaid ühte mustrit, pole ka emaduse mõiste vankumatult kivisse raiutud. Karin* on ema, kes seda sõnaraamatu järgi pole, Liivi aga kasvatas oma lihased lapsed suureks ning hakkas siis n-ö elukutseliseks emaks.

Ootamatult emaks

Teekond Juuru SOS Lastekülla kulgeb nagu siksakk raagus puude ja kevadeootuses põldude vahelt. Sõidame külla Liivile, kes on kolm aastat olnud SOS-ema, hoolitsedes viie võõra lapse eest, kellest neli on ka bioloogiliselt õed-vennad. Ilusas punases puitmajas ootavad ees Liivi, ahjusoe õunakook ja tiigrikasukaga kass, kõrvu hiilib klassikaline muusika. Enne ema ametisse asumist töötas Liivi muusikaõpetajana ning üritab seda armastust ka lastele edasi anda. Naerusuisel naisel on ka kaks bioloogilist tütart ning abikaasa, kes elab Läänemaal. Lastekülla tõi ta ängistav paigalseis.

“Feng shui ütleb, et 49. eluaastaks peab inimene teadma, mida ta oma järgmise eluga teha tahab. Mina tundsin, et olen ummikteel, mugavustsoonis. Ma ei arenenud,” meenutab Liivi. Seisak hakkas taanduma, kui nõutu naise postkasti potsatas SOS Lasteküla kuulutus, milles otsiti abilisi ja perevanemaid. “Esimene kord lasin selle silmist mööda. Teine kord samuti. Kolmandale kuulutusele otsustasin vastata ja kandideerisin SOS-tädiks.”

Kolm kuud hiljem sai Liivi vastuse, kus teda kutsuti perevanemaks. “Ega ma pikalt mõelnud. Olen elus palju erinevaid ameteid proovinud."