Need on inspireerivad saavutused, mille eest saame aitäh öelda "koduarestile"
Mari-Liis Helvik, peatoimetaja:
Tuletasin kudumise meelde
Kuna spordiklubid olid kevadel kinni, liikusin väga palju looduses ja eriti mere ääres. Kuna talvest sai vahepeal kevad ja kevad on vahepeal näidanud isegi suve nägu, siis sai selgeks, et talveriideid enam õues kandma ei pea, samas näiteks ilma mütsita on veel siiani selgelt külm…
Kus viga näed laita, seal tule ja aita! Otsisin välja vardad, ostsin kodulähedasest Selverist paar tokki lõnga ja… Kaks õhtut pusimist ja oligi ilus sinepikarva soe peapael valmis. Kui pildi Instagrami story’sse postitasin, sain arvukalt kirju sõbrannadelt-tuttavatelt, kes tahtsid ka endale sellist sooja peakatet. Olengi siis veel mõned ajaviiteks teinud. Muide, kes väga suur jooga- või mediteerimisfänn pole, siis kudumine mõjub vähemalt sama rahustavalt!
Kõigile leidub alternatiiv… Kõigele!
Kuu aega peale eriolukorra väljakuulutamist oli mu heal sõbrannal sünnipäev. Pidu ei tulnud ju kõne alla, küllaminek samuti… Samas kuidagi tahtsin teda üllatada, aga et siis kuidas? Kulleriga lillede saatmine tundus liiga tavaline, videokõnesid tegime juba niikuinii. Et tegemist oli sõbrannaga, kellega käisime õhtuti tihti pikki jalutuskäike tegemas (ikka 2+2 reegli järgi), siis kutsusingi ta ka tema sünnipäeval jalutuskäigule.
Pidime kohtuma Kakumäe rannas, kus olime ka mõnikord varem käinud. Küpsetasin kodus koogi, pakkisin kaasa väikese piknikukandiku. Jõudsin randa napilt enne teda ja valmistasin talle ette väikese üllatuspikniku! Desosin seejuures ka ümbritseva rannaliiva ära… Sünnipäevalaps ütles, et see on üks ta parimaid sünnipäevi! Hiljem olen mõelnud, et see oli ka üks selle kevade parim väljas söömise kogemus - sõna otseses mõttes.
Tiiu Suvi, toimetaja:
Pidasin sõnatut kahekõnet
Lummusin visuaaliast me ümber. Viimased neli nädalat pakkus elu mulle peale sõnade ka teist väljendusvahendit – pilti. Eriolukorras kutsus Fotomuuseum kohalikke fotograafe liituma projektiga "Isolatsioonidialoogid", jäädvustamaks ja peegeldamaks seda kummalist kevadet. Üle 120 fotograafi moodustasid paarid ning pidasid kahekõnesid sõnadeta, vaid värske, ajakajalise pildiloomingu abil kuni 17. maini ehk eriolukorra lõpuni.
Olen tänulik fotograaf Mark Raidperele, kes mind sellele inspireerivale ning märkamisi täis teekonnale kutsus. Jäädvustasin nii leide linnaruumis kui ka oma igapäevaelu, mu teele sattusid räsitud Barbie ja rästik, leivategu ja litrisära, krüptilised sõnumid müüril ja kroonlehed langetanud tulbid. Ning ootasin põnevusega iga tema vastust. Aasta lõpus vormuvad kahekõned näituseks ja raamatuks, virtuaalselt saab neid jälgida siin!
Krõõt Tarkmeel, fotograaf:
Isola inspireeris köögis katsetama
Tunnistan ausalt, et mind pole köögis asjatamine eales üleliia kõnetanud, kuid isola viis mind seisundisse, mis inspireeris kolm korda päevas enesele ise süüa valmistama ning uusi roogi katsetama.
Ei, ma ei õppinud valmistama Michelini restoranide leivanumbreid, kuid kolmekümnendate aastate keskel toiduajakirja peatoimetajast sõbranna taktikepi juhatusel elu esimeste kotlettide küpsetamine on minu jaoks kindlasti selle aasta TOP10 saavutuste listis.
Kella kuue klubi
Naasin veebruari teises pooles, loetud nädalad enne karantiini väljakuulutamist, Balilt, kus olin ilma äratuskellata hakanud täitsa iseenesest kella kuuest ärkama. Otsustasin, et proovin seda päikesega tõusmise praktikat jätkata ka Eestis ja läkski nii, et igavesest unekotist on saanud kuke ja koiduga virguja. Enneolematu!
Hommikusirutused
Balilt võtsin kaasa ka harjumuse koos kalli Shalini Modiga hommikuti sirutada. Koroonaperioodiks kolis Shalini küll käeulatusest arvutiekraanile, kuid märtsi algusest saati pole möödunud hommikut, kus ma matti lahti ei rulliks ja mõnd gracefit.ee treeningut ei avaks. Taaskord enneolematu!
Kelly Kipper, vanemtoimetaja:
Võimlemise võlu
Alustasin karantiini ajal kodus regulaarselt võimlemist. GraceFiti fännina soetasin endale sobiva võimlemis-venitus-treeningpaketi, mida olen seni suutnud 2-5 korda nädalas järgida. See on minu jaoks suur saavutus, kuna varem vaheldus trennis käimise tuhin n-ö kiirete aegadega ehk sportimine võis jääda ka terveks kuuks unarusse.
Praegu kasvatan harjumuse “musklit", et tekiks vastupandamatu tahe matt põrandal lahti rullida. Julgen öelda, et kuigi päevad pole vennad ja vahel saab väsimus või mõni muu tegevus (nt rattasõit) venitamisinnust võitu, siis reeglina ma juba tahan, mitte ei pea trenni tegema. Lisaks saab nõnda kergema südamega vahel ka saiakesi nosida.
Nutikas süsteem
Liitusime elukaaslasega koolilaste “trendiga” ehk kleepisime külmikule märkmepaberid nädala ülesannetega. Kui ülesanne on sooritatud, saab paberi kokku käkerdada ja ära visata. Ilus hetk! Aga tegelikult ka hea süsteem, sest külmikusse paratamatult päeva jooksul piilud. Olen nõnda saanud valutumatult ühele poole ka muidu tüütute kohustustega, nagu näiteks talvejalatsite puhastamine ja karpidesse panemine. Märgin märkmepaberitele ka mitu trenni olen jõudnud teha - kui sealt ikka ainult üks vastu vaatab, siis tahaks seda muuta.
Keetsin esimest korda ise puljongit
Tegin kanasuppi! Täiesti nullist. Suur toores kana potti ja alaku puljongi keetmine. See oli lahe ülesanne, mis alguses tekitas ka parajalt aukartust - olin kindel, et see puljong ei tule piisavalt maitsekas. Aga ennäe imet! Supp tuli imemaitsev, puljong klaar ja ilus. Kevad kausis!
Liisbet Saue, veebijuht:
Kirglik koogikaunistaja
Mulle on alati kookide valmistamine palju rõõmu pakkunud. Kui põhikooli ajal olid suurimad tegijad küpsisetordid, siis viimastel aastatel olen rohkem (toor)juustukooke teinud. Nüüd isolatsiooni ajal emale sünnipäevakooki valmistades tegin aga avastuse, et kookide valmistamisest ja nende söömisest veelgi rohkem meeldib mulle kooke kaunistada! Kõik need puuviljad ja muu hea-parem, millega kookide kaunistamisel saab loominguliselt mängida. Tõeline rõõm! Tunnistan ausalt, et päris mitu kooki valmisid ainult sel eesmärgil, et neid kaunistada saaks. Mis muidugi ei tähenda, et teised neid rõõmuga söönud poleks...
Tasakaaluks kookidele: pikad jalutuskäigud
Ma olen alati olnud suur kõndija, see tähendab, et kui on vähegi kena ilm, väike ajavaru ja kõrvaklapid kaasas, meeldib mulle vahemaid jalgsi läbida. Kui muidu sai kõndimisvajadus päeva jooksul toimetades kaetud, siis isolatsiooniperioodil sai pikkadest (10 000+ sammu) jalutuskäikudest mõnus õhtune traditsioon, mis aitas pead tuulutada. Praeguseks on harjumus nii tugevalt sees, et kui tööpäev lõpule jõuab, kibelevad jalad juba välja!
